18.02.2023
63km
Nooooooojahhhhh! Inimene võiks ikka natuke mõelda enne, kui ta ennast igale poole kirja paneb!!
Laias laastus sai taandareng alguse juba sügisel XT Bingol - kus ma tundsin ennast üle ootuste halvasti. Pingutasin nagu haavatud märg mäger, et üldse lõpuni tulla ja kogu see 4h oli ikka väga raske. Ja kuhugi me ei jõudnud ka. Peale finišit oli reaalselt paha olla. Kohe ebareaalselt halb!! Polegi varem nii sant olnud peale pingutamist. Ja pingutad, et üldse lõpuni eluga tulla! Mitte tulemuse pärast! Ebamõistlik ja arusaamatu.
Nüüd Dolomitenlaufil sama teema - lihtsalt ei jaksa. Jõudu pole. Kõik on ebameeldiv! Pulss on hetkega 180 ja kui hambad irevil sundima hakkad, siis läheb süda pahaks ja pilt hakkab vaikselt ujuma. Lased tempo alla - ikka on kehv. Isegi matkata on raske. Lihtsalt EI JAKSA! Mõtlesin, et nats hõredam õhk või midagi?? Ei tea.
Tavakõrgusel ka ei jaksa. Kõik suusasõidud on jõhkralt läbi võtnud, 20km on juba ülemõistuse distants, iga väiksemgi tõusukökats lööb pulsi lakke ja enam alla ei tulegi. Minu jaoks täiesti uus ja väga ebameeldiv tunne - ma ei jõua suuskadel enam isegi matkata ... rääkimata ilusa looduse nautimisest jms. Müstika. Mis toimub?
No joosta pole isegi julgenud proovida. Käisin paar korda uisutamas - sama jama ... lihtsalt ei jõua ja enesetunne läheb hirmus räbalaks.
радость ни..я!!
Nagu kuuseehetega: “miks ühed jõulukuuse ehted on 10 kopikat, aga teised täpselt samasugused maksavad 1 ruts? Mis neil vahet on??”
- “polegi vahet!!”
- “mis mõttes!!???”
- “точно такие же, но если покупать дешевле, то радость них…я!!!
Aga TM on nagu issameie palve, kohustulik ja seda tuleb teha! Kui ikkagi USA koondise määrdevõlur Karel teeb suusad, siis ju peab. Minema. Öösel tuli maha 20+ senti värsket lund ja tuisku. Päeval sadas edasi, klassikajälge polnud mõtet tehagi. Õnneks oli kerges miinuses, täiesti värske lumi - lubas puhast kannatamist. Tark oli see, kes täna ei läinud!
 |
Aldis Toome tegi pildi
ja ütles: stardis oli mehes
näha entusiasmi! |
Stardis olin väga kartlik, aga lootsin paremat.
Marje Viirmann naeratas stardis ja see andis lootust ... kuniks ta minema tuiskas lumepuru taga.
Mina võtsin hästi rahulikult, sättisin ennast stardigrupis tahapoole ja ei rabelenud. Proovisin kõssa-kõssa sahistada. Karvasuusk libises nagu kulda ... aga ei pidanud mitte üks gramm.
Ei, valetan!!! … Pidamise leidsin raja kõrval värskes lumes ... aga seda mööda ei saanud lausikul ja mäest alla üldse edasi. Nii mu maraton seisneski - enne tõusu hüppasin raja kõrvale lumme ja tõusu otsas manööverdasin ennast jälle sellele ühele libisevale rajale. Või no mis rada - jäljed käisid risti-rästi piki ja põiki - hullult oli tegemist, et mitte maoli käia.
Õnneks olen ma laskumistel üsna kõva käpik ka ilma rajata ja kiirust ei karda. Ainult vahepeal näkkutuiskav lumi segas vaadet - alati ei näinud piisavalt vara, kui keegi ninaees maoli pani ... no kuidagi sain alati mööda, üle, alt ... mida iganes - suuskade valitsemine on pikast laskumisviiside harjutamisest Peda kehakultuuri talvelaagritest veel hästi meeles ja lihasesse omandatud.
Enne laskumist vaatad ka naabritele otsa ja enam vähem oskad aimata, kes tahaks hullult sahka panna ja kes kukub niikuinii ... igal laskumisel - nendest proovid siis eemale hoida. No ja paljudest said mööda seetõttu, et nad iga tõusu otsas kraapisid enda suuskadelt kaasavõetud kraami alt ära.
Ja varustust murti nagu leiba. Siin- seal vedelev kepiots on okei, aga kui pidevalt vedeleb terveid keppe, mis on keskelt pooleks - see oli juba midagi uut!!
See selleks. Kahjuks ütles juba esimene pikem tõus vanal rullirajal Pühaka kõrval: "sina täna sured ja see on absoluutne tõde!" Kui sul on pulss 174 juba 5. kildi lõpus ... siis elusalt lõpuni kulgemine tundub rohkem nagu teoreetiline. Ja ma ei jooksnud ühtegi tõusu, astusin. Mis toimub?
 |
Aldis Toome pilt -
panter ei lähe kääri :-) |
Matu TP oli veel üsna lill - sõin ja jõin.
Ande TP'd enam ei mäleta
Kuutse TPs tundsin, et mina seda teist poolt selgelt ei läbi. Süda oli paha, raske oli püsti seista, manustasin liitrite viisi mustikajooki ja banaani. Õnneks võttis Rauno mu kaasa ja tassis sealt edasi - ei julgenud maha jääda. Vahepeal andis teada, et laps võitis TMi … ja sikutas mind edasi. Krt meil oli siis veel pool maad minna :-) Respect Henri, Respect!
Vahetult enne Peebu TP'd muutusin apaatseks. 25km tundus ikka üliõõvastav ... nagu Eesti ajalugu - pime nagu öö, ei, veel pimedam - nagu Jüriöö!! Jube!
Peebu TP's võtsin suusad alt ja seisin. Pikalt. Jõin. Sõin. Mõtlesin kus ma olen, kes ma olen ja miks ma olen. Otsustasin ikka edasi minna ... ja panin suusad alla tagasi. Libises nagu loom, absoluutselt ei pidanud!
Enne Palut on pikad laskumised, kus ma tavaliselt kosun. Sain sellevõrra sirgemaks, et Palus suutsin ise klambrid lahti võtta ja ennast lõkke äärde palgile vedada. 16km veel. Ebanormaalne!
Merka oli mures, et miks mu ifööni "Find my" näitab, et ma olen Elva lasketiirus? Ma ütlesin et ei ole. Ei lasketiirus ega ka mitte väga elus. Aga hingitsen. Ja teen lõpuni. Jahhhh!
Kohe ikka üldse see karvasuusk täna ei pidanud!
Otsustasin täielikku matkafaasi üle minna - astusin lausikut, astusin tõusu ja ... aina paremini hakkas värskel lumel pidama. Tervis läks ka nagu paremaks, rõõmsamaks. Kosusin vist tiba. Otsustasin suurest rõõmust ühe tõusunuki vähe kiiremalt võtta ... süda tagus nii, et kell andis märku "ma ei näita üle 250 löögi minutis!!" Jäin seisma, oleks suusad ka alt võtnud, aga ei julgenud klambrini kummardada - võibolla ei jaksa enam püsti tõusta.
Viimane 10 kilti. Otsustan ikkagi kruttida klambrid nii taha, kui võimalik, siis vähemalt libisen lõpuni. Ei pea niikuinii. Õnneks on suuskadel sellised peened Salomoni klambrid, mida saab suuska jalast võtmata nihutada. Muutus polnud tunnetatav, aga ise olin rahul - suutsin kummardada suuskadeni!!
Libises hästi selles ühes olematus jäljes, ei pidanud absoluutselt. Paaris lükata üldse ei jaksa. Vahepeal muutus parem küünarnukk ilgelt valusaks, aga õnneks läks üle. See Palul lõkke ääres mediteerimine aitas täiega. Tõusud ei olnud raskemad kui sile maa, astusin ühte moodi .... edasi... ja edasi... ja edasi!
Viimased 3km kerget alamäge. Muudkui läksin. Ilusat sujuvat vahelduvtõuget. Ilma ilu ja tõugeteta … aga vahelduvalt. Oleks võinud ilmselt veel paarkümmend kilti niimoodi minna, arulagedalt. Kõik läksid mööda. Libises väga hästi, üldse ei pidanud. Mingil hetkel avastasin, et märkan taas ka looduse ilu ja näiteks rajalekukkunud puud. Oligi täiesti risti üle raja - ilus kuusk külili!
 |
TM'i rada eliidile -
sisuliselt rada puudub!!! |
Ühel hetkel sai distants otsa, kästi suusad ära võtta, võtsin. NATO võitleja pakkus kuiva karaskit. Võtsin. Panin tasku. Hammustada ei jaksanud.
Mäletan, minu esimene TM, aastal 1984, oli väga raske. Lõpus olid jalalihased nii läbi, et põlvest ei tohtinud läbi lasta - poleks enam püsti saanud. Seda tunnet mäletan siiani!
Nüüd sain napilt parema aja, kui tookord! Taandareng ei pruugi olla veel lõppenud.
Järgmine nädalavahetus on Finlandia Hiihto, 62km.
Ulme!
Natuke paremini võiks pidada, mulle on hullult vaja, et peaks nagu kännu taga. Alati on nii olnud - kui ei pea, siis ma suren. Vahelduvtõuke mees olen. Ma ei jaksa enam "normaalset" suuska kinni vajutada ja mäest üles joosta.
Suusatamine on tegelikult ilus, klassikaline sõiduviis - minu lemmik! Tartu maraton ka! Ja medal on ilus!
Respect kõigile, kes läbisid!
Eriline RESPECT neile, kes kiiresti sõitsid! Tublid olete! Panna on vaja!!!
