Dolomitenlauf 2023

22.01.2023

Dolomitenlauf - Worldloppet

42km, klassika
Obertilliach, Austria

Tühi stardiala

Tjahhhh .... alguses nad lubasid 60km klassikat nagu vanasti dolomiidimehed sõitsid - no Helga põllekesega ja Klaus lühikestes nahkpükstes. Ma olen ju ka klassika mees. Uisk oli Obertilliachi laskesuusakeskuses ja klassika Lienzis alguse ja lõpuga.
Aga Euroopas lund pole sel aastal. No tähendab Obertilliachis muidugi on, too külake on miski 1300+m üle merepinna. Aga Lienzi lund ei tulnud. No nats tuli, aga vähe. Päev pärast maratoni tuli lumi - jõhkralt!!

Seega Dolomitenlaufi nii uisk kui klassika toimus samal rajal - 2x 21km - Langlauf- und Biathlonzentrum in Obertilliach. Nõrk! Aga tuli minna. Nimi oli kirjas.

Münhauseni lennujaamas taheti meile anda Audi Q2 - mis on eri kuradi väike - vaadates meie suuski ja kotte - no anti meil aparaat nimega "Lynk & Co".
...
Nagu whaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaat??? 
Käisime ümber aparaadi 64 tiiru - misasi see on???? Elektriauto??!! Püha Issand!!!
Ühest luugist tuli bensiini lõhna - järelikult saab siia midagi sissevalada ja ainult elektriga see ei pea sõitma ... no vedas!!! Kus pekki ma seda elektrit võtnud oleks laadimiseks kuskil Austria mägikülas!!???

Lõpuks sai hybriid armatuurlaud ja gps ka kodustatud ja lahkusime Lienzi poole - 4h tüdrukutel hirmu mägedes ja olimegi kohal Lienzis - tuba soe, mugav, ruumikas - ei ole paha. Perenaine tasane, rääkis inglise keelt kenasti. Minu saksa keel on tasemel "zwei dunkle Weizenbiere bitte!" ... pluss erinevad variatsioonid Helga ja Klausi eluolust.

Laupäeval käisime katsetamas Obertilliachi rada. Samal ajal oli seal Dolomiteni uisumaraton. Me siis proovisime rada nats eemal. ATSpordi udupeen HF+pulber ... no libises suht tuimalt. Muidugi me oleme siin ka ära hellitatud lippamisega …. jäärennis - korra lükkad ja 12 kilti vuhiseb mööda. Euroopa lumi on kuiv, maitsetu ja jääkristalle ei moodusta. Aga pidas küll. Nii ATSpordi pidamine kui ka karv. Hästi pidas. Algatuseks panime padinal mööda rada minema ... mis läks miski 3+km puhtalt allamäge. Kõvasti alamäge ikka! Puhas kuld. Tagasi üles ... krt ma pidin otsad andma! Hapniku sidumine erütrotsüütides ei töötanud - mingit O2 kudedesse ei jõudnud, hullumaja!!

Õhtul ... sportlased läksid magama, mina timmisin poole hommikuni keskmäestikule sobivat segu parajaks. No et see hapnikutransport tööle saada - EPOt polnud saada, panin seda va C2H6O’d - seda oli.

Hommikul ... mulle meeldivad need nö. "külaworldloppetid". No kus stardis on miski 300+ inimest. Ei ole seda tõuklemist ja rapsi. Lükkad ennast liikuma ... ja esimesed 7km oli valdavalt alamägi. Ikka kohe täitsa alamägi oli. Oi te ei taha teada, kuidas 100+ kg töötab alamägi ... nagu kulda - rahvast lendas kahte lehte. Hoiad munakujulist laskumisasendit ja ei loobu sellest ka siis, kui ei ole suutnud kurvi välja võtta ja oled pea ees võssi pannud!!! Asendi säilitamine on kõige olulisem!! Jäin rajale!

Peale esimest tagasipööret, kuskil 7 km'l algas ebameeldivus. Kestis kuni kuskil 15 km'ni.
Pidev tõus!!
Esimesel ringil oli see veel talutav - ei teadnud mis ja mida ja palju ja kuhu. Kui oleks teadnud … oleks kohe koju nutma läinud!! 

Ma olen see vahelduvtõukelise mees - väga hästi sulandusin kohalike massi - nad ka sõidavad alamäge mitte paaris, vaid vahelduvtõukelist. See ei vii pulssi üles, pingutada on halb, parem on sulnilt libistada. Vahelduvalt, nii ka mina. Kogu see pull lõppes miski “tõusude emaga”, kus isegi mul jäljes karv enam ei pidanud - no mul algselt pidas ikka miski 89-kraadisel tõusul ka. Aga vot seal ei pidanud, tuli kääri astuda.

Ma kohe siinkohal selgitan, et mõned jooksevad tõusu üles - mina ei jookse ka laskumist alla … rääkimata siis tõusust. Astun. Suudan lüüa jala vastu maad nii kõvasti, et karv jääb rippuma vastu muru, sellest siis ka see meeletu pidamine.

500m enne ringi lõppu uhasid mööda esimesed pikaraja vennad - ulme!!!
Aeg: 2.05.
Neil 42km, mul 21km - ikka väga paha tunne oli!!!

Peale esimest ringi (2 ringi oli vaja ju sõita) Obertilliachi lasketiirus TPs tundsin, et ... no et pole enam seda rõõmu. Et ei jaksa eriti. Ei … mis eriti? Kohe üldse ei jaksa rohkem!!! Ausalt!!

Selle 7km teise ringi alguse alamäge muidugi läbisin jälle nagu mürsk - ma olin unustanud pöörete suunad ja ilm oli täpsel selline päikese ja lõputult valge lume hämu - lumepimedus - et vahel keerasin valele poole - perfektses munakujulises laskumisasendis. Lund oli täpselt nii palju ... et ma mahtusin sinna lume sisse ära kurvides. Norra taadid vaatasid ja vangutasid pead!!!

tavaline TP

Tagasipöörde järgses TPs ma kohe puhkasin. Istusin. Keerasin klambrid -2 libisemiselt +1 pidamisele. Ees ootas puhas õõv!! Lasin ettekanda banaani, vahvlit ja teed - energiajook oli otsas. Mina seda lubatud mustikasuppi kuskil ei näinud!! Õlut ka ei antud. Ma ei osanud Austria keeles küsida ka :-(

Edasi võiks öelda, et suusad takistasid minu liikumist oluliselt!! Kui enne oli asi esteetiline, siis nüüd oli empiiriline. Kulgemine. Oi pekki ma olin täiesti otsas. Ilmselt madal/keskmäestik lajatas haamriga kuklasse. Täiega. Vahepeal näitas kell hetkekiiruseks 2 km/h - see oli jummala siledal maal!! Võiks isegi öelda, et alamäge.

TP2 - kuskil 9km enne lõppu. Toetasin ennast mugavalt aialippidele istuma ja lasin endale jälle serveerida kõike, mida veel oli TP'sse jäänud. Üldiselt rulliti juba padasid kokku. Mingi aja pärast sain aru, et minu sealolek pole enam korraldajate jaoks akseptaabel - tuli edasi minna - ilus vahelduvtõukeline - üks jalg käis teisest umbes saapavõrra ette. Sajaga plöta!

Ja siis tuli see tõus!! No see ema!!! Miski 1.3km puhast ülesmäge. Midagi sain rajas astuda ... no nagu tagusin karva vastu maad kinni. Mingis osas pidi ikka kääri astuma. Kuskil 10 selli möödus minust sellel tõusul ... no ma olin sel hetkel tegevuses "looduspiltide nautimisega". Kui päris aus olla, siis tiba enne seda tõusu oli mul enesetunne ikka ülikehv ja pilt eest kadunud, täitsa tõsimeeli plaanisin meditsiinitelki kobida. Aga ei läinud - teen lõpuni rsk!!

Tegingi.
Viimased 5km oli alamägi ja selle lahendasin kohatise vahelduvaga - krt mulle isegi alamäge meeldib vahelduvat panna, sest paaris lihtsalt ei jaksa enam!! Õnneks teised ka ei jaksanud. Viimastel kiltidel töötas jälle hästi see klambrile keeratud -2 ja 100+ kg. Kõik jäid suu ammuli vaatama - kus tuiskab rsk!!! Viimane 10m tõus finišisirgele oli tõsine väljakutse - eriti ei pidanud, samm oli tatsuv ja lükata ei jõudnud. Kuidagi ma ikka selle plagualuse läbisin ... kusjuures peale mind tuli veel paar selli! Nagu reaalselt! Ulme!

Kokkuvõtteks: 

* see keskmäestiku värk on ikka ... no see on teistmoodi, eriti kui seda massi on turjal* pikad distantsid eeldavad pisukest treeningut. Lihtsalt kergem on, kui oled nats liigutanud eelmisel poolel aastal.
* kui Tartu maratonil need 50m põksid jaksad üles sebida oma 100+ kilo, siis 1300'lt-1600 peale ... krt seal ikka tegelikult ei jaksa. Võiks vähem mõnevõrra olla kandamit. No tegeleme sellega.

Merle võttis oma vanuse 2. koha - RESPECT!!! Ülikõva!!

No rada oli tegelikult superilus ja kõik ümberringi oli ka über schön ... lihtsalt ... ei olnud jaksu seekord :-(

Tulemused on siin.