Saku Seiklus - ülikõva!!

15.10.2022
Sääsehirm

Sattusin selle sügise ägedaimale seiklusspordi üritusele!! 

Enne starti,
toonus on hea!!

Suhtkoht pooljuhuslikult - Merka nägi fesaris - Herr Erkki Vähi teeb sellist geriljaseiklust - Saku seiklus
No vahel jääb asju näppu, inimesed korraldavad. Tundus põnev. Härrade Tarlapite nimed käisid ka läbi - Saku Porter Racingu punt on ikka ägedaid asju teinud. Ma pole küll enne käinud, aga olen kuulnud linnapealt!!

Formaat: orienteerumine - 6h jooks/ratas/jooks/ratas.
Tõsine andmine!! Ei olnud miski tilu-lilu, oli ikka pusimine, põnevam kui üks x-tähega algav sari. Panna oli ka võimalik! Täiega.

Mõni põrutaski ... peale esimesi entusiastlikke tunde ... lontadi lontadi starti tagasi: "mitttttemidagi_ei_saa_aru_rsk!!!" :-)  

Kõigepealt juhendi lugemine ...
3 korda lugesin, kolmel eri päeval, mittttttemidagi aru ei saanud!!!
Siis lugesin veel 3 korda, rahulikult, mõttega ... midagi nagu hakkas vaikselt selginema.
Eri sorti KP'd - rattaga suund- ja valik-o, A ja B KPd, jooksu valik-o KP'd, mis on pigem nagu suund-orienteerumine, kõike võib kogu aeg võtta ... aga mitte jooksu omasid rattaga ega ka rattata, kui oled vahepeal ratast näppinud. Ulme!! Mittemidagi ei ablanud, aga eri krdi põnev tundus!!

Ja mis kõige olulisem - kaardil tegelikult KP'sid ei ole!!! Kaardil on ainult ... midagi kaardil pidi ikkagi olema!!! Aga sai ise joonistada omale punnid - pulss punases, väriseva käega - kui täpselt said ahhhh!!!??? Joonistad A ja B ja lähed ühte neist, kus joonistad järgmise A ja B. Punnide arv koguneb nagu rogainis - kümneline näitab väärtust! Ikka korralik seiklus!!

Kell 10 paiku oli start, tuntud näod olid taas kogunenud Saku raudteejaama - no need poolsegased, kes ei malda ühelgi laup. hommikul ristiinimese kombel voodis vedeleda. Need, kellele meeldib rõskes niiskuses PANNA!!

Proloog jalgsi - üsna arusaadav formaat.
Kaardil olid KP'd kus ühest KP'st sai veel ühe KP, kust sai rattakaardi ... millel - nagu varasemalt öeldud - polnud suurt midagi!!

Manualist olid meeles ainult mõned märksõnad:
* hiljemalt kell 13 soovitati vahetusalas olla ... mida ei olnud kaardil!!
* ise olime arvutanud, et vahetusalast peame teise rattatrekki lahkuma hiljemalt kell 14, sest teine ratas pidi aega võtma minimaalselt 2h. Arvestades meie tagasihoidlikku rattasõiduvõimekust - pigem ikka kõvasti rohkem!!
* Merkal oli meeles, et rajal on 11 suuna A/B punni ... kas rattaetapil? või jooksuträkil? või kuskohal? või oli see üldse 11?? Mõhkugi ei mäletanud!!!

Niisiis proloog! Viimase jooksusammu olin teinud enne jalaluu murdmist Expedition Estonial juuli alguses. Augustis jalutasime Tšehhi rogaini MM'l 23h ja umbes 5 korda olen rattaga ka sõitnud - seega vorm pidanuks olema fantastiline! Puhates pidi ju tulema!!

Proloogil tõdesin, ei olnud tulnud. Vorm noh. Üldse ei olnud, mitte mingit jooksuvormi polnud!! Üle 1 kildi joosta ei olnud võimalik, peale esimest 300m oli pulss punases, peale järgmist 100m tahtsin jubedalt kõndima hakata - piinlik oli, jooksin ... ei ... lonkisin ikka lõpuni jooksu imiteerides. Õnneks olid vahepeal ülekäigurajad, sai natuke pulsi allapoole.

Esimene rattatrekk - alguses toimus kõva argumentazuun:

- kas A ja B punnis on sama kaart?
- kui võtta A, kas siis peab kogu aeg A võtma edaspidi?
- miks ühtegi teist tiimi näha pole??
- jaaaaaa see et  - kus krt on see vahetusala??

Mida rohkem aeg kella 13 peale tiksus ... seda ebakindlamaks asi muutus:
- kus krt on see vahetusala???
- Mismoodi me saame aega arvestada, kui meil pole aimugi, kuhu me jõudma peame??
- kuulge nii ei saa rallit sõita! Tead, millal pead kuskil olema, aga ei tea kuskohas!!!!
- ma nagu lugesin, et kuskilt KP'st saab teise rattakaardi ... aga võibolla saab kuskilt veel kolmanda ka, üldse ei mäleta!!

 
Samas ilgelt põnev - mittemillestki ei teadnud mittemidagi!
Rattavormi mul ka ikkagi suuremat ei olnud - paaril korral tuli kõva väss peale! Tuul oli vastu, pikad lagedad sirged, udune pilveilm ... nutta oleks tahtnud!!

KP5A-52 juures tegime sassiva - kihutasin jõeorust ziuhhhti läbi ja punn jäi märkamata. Tuuseldasime tükk aega, enne kui ära tabasime, et krt. orus oli!! Mujal oli o-osa suht okei ... kui mitte arvestada, et ma ikka üldse ei näe seda kaardikribu läbi kaardialuse kile!! Jube nadi!! Sõitmise pealt on täiesti lootusetu!!!

Lõpuks tuli - vahetusala - Kohila vana papivabrik!
See oli Erkkil superleid - saalitäis toole ja peegliga lauake - jõulutuledega kaunistet, müstika!! Nagu küla kultuurimaja, lõi täitsa pahviks! Istusin, tirisin jooksutossusid jalga, turgutasin ennast kokaga - sulnilt muhe oli olla. Samas mõtlesin, kuidas seda tunnist jooksutrekki nüüd üle elada??

Ütlesin Merkale, et võta mu telo, mine piuksuta kaugemad KP'd, ma võtan otseteed lähemad punnid. Nii tegimegi - Merka jooksis kaugemaid punne, mina sörkisin/kõndisin "siseringi" ja kohtusime KPdes. Eks see teloga QR-koodi lugemine on ... no on nagu ta on. Eriti teise teloga - ei avane, ei pildista, qr-reader ei tööta jne. jne - nutt olla peale tulnud seal punktis tuima järjekindlusega tõrkuvat telot toksides Merkal. 

Erinevad trekid:
must kiirele ja
punane aeglasele

KP80-35 sain aru, et jooksmine ikka pole üldse minu ala praegu - pulss oli peale 100m laes, pilt taskus ja jalad vaevu lohisesid mööda kruusa. Puhas õõv!

Kaugemad KP'd jätsime võtmata - aeg tagus kuklasse. Enne ratast tegin veel pisikese papivabriku sise-o. Täpselt kaardist aru ei saanud, aga oli õnne! Punnid jooksid kenasti pihku.

Teine rattatrekk - tagasi Sakku. 

Kahmisime kõik alumised suured punnid igaks juhuks ära ja avastasime, et meil on raffli 1tund aega! Aga Sakku oli GoogleMapsi järgi üle 20 kildi minna!!! 

Voi pekki!!

Olin täiesti kindel, et kui me ka täiesti otse sõidame ja ühtegi punni ei võta - enivei me jääme hiljaks. Raudselt!! Minu rattasõidukiiruse juures palju ja pikalt üle 20km/h ei pressi!

Vajutasime. Üsna otse, aga mõned KP'd ikka jäid näppimiseks ahvatlevalt teele. Võtsime ära. Viga ei teinud!

Kuskil Kiisa asula piiril sõitsin plähmaki vastu seina! Nagu päriselt! Selgelt tundsin, kuidas ma vajun täitsa ära. Kosssssssssdi. Lihtsalt ei jaksa enam,  kõik!!
Kutu-piilu!
Täiesti surnud part!!
Merka kadus kaugusesse ja siis vaatas küsivalt taha: oot mis nüüd juhtus??? 

Lohisesin Merka tuules vaikselt tiksuda tatt ripakil, nokkisin taskust rosinaid, tasapisi kosusin. Kell tiksus armutult, õnneks Saku lähenes ka. Neid A ja B punne polnud enam mahti kaardile märkida - jäid teised rohkem itta, meil polnud grammigi aega.

Lõpus oli veel miski üllatusKP jõe veerel - Merka olla enne näinud???!! Ei suutnud isegi imestada.

Jõudsime. Õigel ajal lõppu!

Peale lõppu,
üsna plöta

233 silma
aeg: 5:57.26
Ja me ei olnud viimased!! 
Suhtkoht plöta, aga ... õnnelik!! 

Hea asi oli!
Nagu täiega äge formaat!!
RESPECT Erkki!!! Tee veel seda asja!!!

See pidev teadmatus, et palju maad vahetusalasse on, et aega planeerida - see pani kiunuma! Isegi seda ei teadnud, mitu kaarditäit veel on!! Samas ... tegi asja põnevaks ... ruineeris!

Meeldis, et KP'sid oli palju! No ei pidanud sõitma tuimalt 20 kilti, et järgmisesse jõuda. Oli valikut, jube mõnna - mulle üldse ei meeldi pikalt lõug vastu lenksu sõita. 

Nu ja nagu tuhat korda varem elus - inimene ka üldse ei õpi  - LOE MANUAL LÄBI!!! Mõttega! Ja jäta olulised asjad meelde!! No niipalju kui see Alzh .... mis selle venna nimi nüüd oligi?? Saksa poiss oli vist??

Rogaini MM 2022, Tšehhi, Paprsek

26-27. august 2022
Mäesuusakuurort Paprsek

Sääsehirm

Olgu või jalg kipsis, MM'le pean mina saama!!!

Õnneks võeti kips ikka 2,5 nädalat enne rogaini MM'i maha. Kõndida sai. Rattaga sai ka sõita. Joosta ei proovinud, sest igaks õhtuks oli jalg ikka kenasti paistes ja ortoos jalaümber igati abiks. Samas ... "lähme ikka käime seal MM'l ära!!" Jooksmise plaane ei olnud, mõtlesime, et lihtsalt kõnnime seal palju kannatab ja siis tuleb ära.

Orgunn oli selline, et kihutame autoga kõigepealt Kaunasesse, seal võtab mõnusa õhtusöögi koos õllega, hängib vanalinnas ja magab hommikuni. Ja siis edasi Tšehhi. Jõuab õhtul kohale, järgmisel päeval läheme modelile ja ülejärgmisel starti.
Tehtud - mõeldud! Reeda & Ain ühinesid meiega - Juusalt edasi põrutasime juba Aini Valmetiga, härra roolis.

Kaunase vanalinn on kena - ilm sulnilt soe, rahvas hängimas - Reeda luges ajaloolisi materjale ja meievaatasime - tore oli!! Öö magatud - ventikas pähe puhumas, et palavuses ellujääda - asusime teele.
Ain roolis tegi mis suutis, aga ta suutis ... teha nii vähe peatusi, kui võimalik ... et näeks nii vähe kui võimalik ... eluolu kiirteest eemal :-)

Elamiskohaks sai Penzion Horinka sellises väikeasulas nagu Velke Losiny.

Oligi tõsine penzion - ainult pensionärid! Hommikusöögiks oli saiake vorstike, juustuke ja ... kõike oli 2 - pole siin midagi priisata!! :-) Müslit oli ka ... aga piima/jogurtit vms - vot seda ei olnud! Pista kuivalt kui tahad, kausse ka polnud, tõsine kokkuhoid. Aga tuba oli puhas, voodi olemas ja kõlbas elada küll. Kõrtsud olid meeldivalt lähedal ja (alkoholi) hinnad ülivägameeldivalt sõbralikud!!

Model!!!

Johhaidii milline Kolgata tee oli sinna suusakeskusesse mäe otsa!! Auto tuli alla jätta ja jalgsi üles trampida. Krt. see võttis aega pool tundi, higi lahmas ojadena ja ma olin täiesti läbi kohale jõudes. Õnneks kann külma õlut tõi eluvaimu tagasi!!

2 tunnise ringiga tegime kokku 7 kilti, võtsime 3 KP'd, nägime ära ilusa printsessi lossi ja ... juba käskis Ain alla kobida ja minema hakata!! Kogu aeg oli kiire kuhugi! Uskumatu!!!

Loodus on siin hurmav, mäed võtavad jäledalt võhmale, aga vaated on ilusad. Metsad vahelduvad lagedatega, kaljusid õnneks ei märganud. Jalg pidas ka kenasti modeli vastu, ortoos ei seganud põrmugi.

Õhtu möödus tutvudes ... no kõige ilusa ja kohalikuga. Süvitsi. :-)

Rogaini MM
Hommik algas taas ronimisega mäkke! Jõhker, nüüd veel kogu tavaar seljas ... johhhhaidiiiii! Ülesjõudmine lausa nõudis külma õlut!! 

Vaatamata meie plaanile minna ja kõndida mugavalt nii palju kui jõuab - no ma olin ikkagi teinud ühe niidi, mis võis olla 65 reaalset kilomeetrit. Niimoodi "more_like_guideline", enda jaoks. Sellise ringi tõmbasimegi kaardile. Ilma keskust vahepeal läbimata. Et hakkame vaikselt minema ja vaatame, mis öö jooksul saab. 

Nii oligi. Jagasime ühe kepi Merkale ja teise mulle ja hakkasime astuma. Esimesed 3 KP'd oli muud rahvast ka ja mingit erilist o-segadust ei tekkinud. 30K kaart ja 10m kõrgusjoon muidugi alguses ei suhtestunud, aga ei hakanud otse vastu ka - asjad olid üldiselt nii, nagu kaardile joonistatud. 

KP42 oli teiselpool Poola piiri, telefon hullus sõnumitest, träkk sinna ja tagasi kulges osaliselt mööda piiri. Laskumine KP22 juurde oli üsna ebameeldiv - järsk langus ja tihe lehtpuuvõss, osaliselt mahalastud kuused, mõmmigi ei näinud, kuhu sa astud ja kuhu poed. Aga saime hakkama.

KP 21 juures ma olin veits hajevil ja lahkusime valele poole - sellest ka ebamõistlikult suur ring järgmisesse KP'sse ... kus meid ootas räme laskumine mingisse uhteorgu. 10m kõrgusjoon on ikka ränk - õnneks pidime ainult laskuma ja mitte tõusma, sest too oleks ikka ebemõistlik käpuli pressimine olnud läbi rõveda võssi ja mahalangenud puude.

KP83 sain ma aru tõusust. Rada tõuseb ja tõuseb ja tõuseb ja ... tõuseb. Ja ei saa otsa. Ja samm muutub aina lühemaks ja lühemaks, lõpuks on napp 20 senti iga samm ... ja ei tule lõppu!!! Ei tulegi! Surud hambad risti, üritad elada sellel ainsamal kepil seljas, tatti pritsib suust, hingeldad nagu sepalõõts ... ja ei tule lõppu!!!

Peale seda laskusime külasse, otsisime esimese kõrtsu (õnneks neid on igas külas) ja tegime kohe paar kannu õlut. Lasime vihma kenasti mööda varjuall, tegime veel ühe õlle ja astusime edasi.

KP86 oli kalju ... Merka kartis neid nagu tuld! Õnneks oli see üksik tükike, mille juurde sai laskuda kenasti. Enne seda oli üks segane träkk, kus läbi keeluala läks tee, mis nagu ei olnud keeluala. Samas reaalsuses oli see tee seespool elektrikarjust :-) Mingi tiim tuli õkva üle keeluala - me siis harisime neid ja neile endale ka tundus, et nad on keelualas. Sinna mõtisklema nad igatahes jäid.

K106 ... oi meil oli õnne, et me lähenesime altpoolt. Taas miski cliff ... mis nagu natuke meenutas mingit hiigelsuurt lahtist punkrit. Ülevalt tulles ... no need laskumisjäljed olid seal õõvastavad! Pikk asfaldiots viis meid järgmisesse külla. Hakkas hämarduma, oli paslik otsida järgmine kõrts ja võtta järgmine kann õlut. Või pigem kaks. 

Asulas nimega Branna oligi kena kõrtsukene. Rahvas hängis, ilm oli meeldivalt soe. Õlle kõrvale tutvustasime kohalikele rogaini formaati, strateegiat ja taktikast :-)

KP107 oli taas kalju - selline imelik! Koosnes alumisest kaljuringist ja nats eemal ülemisest. Kuna lambivalgel tuli toimetada, siis oli veidi sebimist, et midagigi aru saaks kus ja mis.

Öö oli pime, aga imeliselt soe. Sisuliselt sai lühikese T-särgi väel toimetada, ma tõmbasin siiski varrukad ka otsa igaks juhuks. Rohkem polnud vaja. Olemine oli OK, kerge väsimus, aga ei miskit hullu. Tõmbame edasi!

Edasi tuli üks o-viga kartusest - tegime liiga suure ringi mööda teid ja teine o-viga lohakusest - panin üle raja lagedal ilma seda õieti märkamata. Selge lohakus. Õnneks taipasime viga suhtkoht kiirelt ja jagasime tagasi tulla. Öine liikumine oli veits nüri, suurte avaruste tõttu eriti miskit ei näinud, kuigi uus lamp täisvõimsusel valgustas ikka megakaugele!

No ja siis hakkab asju juhtuma.
14h tehtud, kottpime ja mäed. Võss, suured vormid, orientiiri pole, ei abla kõrgust. KP85 pusserdame miski 200m kirdes otsida. Aru ka ei saanud, kus oleme. Taipasime teerajale alla tagasi tulla. Siis uuesti. Tundus üsna lootusetu, aga kuna teisi pusserdajaid oli ka, siis ikka proovisime paar korda veel. Aega läks ja lõpuks saime - taas kalju. Aga no seal Tšehhis on mõiste "kalju" nats imelik. Lihtsalt suva võsas on tükk kivist seina. Suvaliselt. Võib olla hullus kuusevõpsikus. Või risti/rästi pöökide võpsikus - murra kossid ära. Korra laskumisel lendasin ka ülepeakaela - Merka hoidis hinge kinni, et kas nüüd on jalaluuga jälle krõpsti???!!!

Ja siis KP105. Ei leia. Rahvas kammib edasi tagasi. Suured vormid, järsk tõus, tihe võss. Pime. Ei saa aru, kas oled all või üleval või idas või läänes. Kohati hull võsa, pead ennast suruma läbi kuusetihniku, mõmmigi ette ei näe. Väsimus. Lootusetus. Trambid ringi. Ei saa isegi aru, kas juba oled siin olnud või veel mitte. Palju on igasuguseid kivinukke, aga KP'd ei kusagil. P-tunne peab aitama ... aga väga ei aidanud!

Reeda ja Piibe jõuavad. Me ütleme, et "ei leidnud, aga siit nad peavad kõrgemale minema". Mina enam ei jaksa, istun kivile. Mõtlen nats, lootusetu. Üle tunni oleme otsinud, lihtsalt ei jaksa. Ei ole ideed ka kust suunast otsida. Ei saa ennast ka paika, sest ühtegi teist reaalselt olemasolevat kaljut pole kaardil Ja see mis on - seda pole looduses!! Ma ei taha enam, läheme minema. Jääbki leidmata. Ilmselt olime paarikümne meetri kaugusel. Korduvalt vast isegi?? Aga polnud õnne.

Edasi saab mul lamp sisuliselt tühjaks - lootsin ikka terve öö vastupidamist, aga nipsti tühi. Kinnitan kuidagi akupanga selle külge, hädavaevu vean valgeni välja - siis on ka akupank otsas. Imelik.

Läheb valgeks. Tõuse üldse enam ei jõua. Valime alati miski raja ülesminemiseks, muidu ma ei jõuakski üles. Maru aeglaselt liigun tõusudel. O-viga me eriti ei tee. Kohtame mingit ulmeuhket punkrit mäe otsas, pilt jääb tegemata, toss on väljas.

Merka paneb kuivad sokid, mul ka ikka tallad vaikselt hakkavad märku andma, et on kõnnitud. Merka sokid saavad kohe jälle märjaks, sest ees on ... no selline korralik oja, millest tuleb läbi sumada :-)
Hommik on kena, maa on kastega kaetud, päike piilub  lageda tipukese tagant, udu voogab heinamaadel, lehm ammub - ulme!

Korra tundub, et aega on palju rohkem, kui punne ees. Aga siiski me ei lähe KP76 ja KP53 järele. Igaks juhuks, ei julge. Joosta ei taha, ilmselt ei saaks ka.

KP95 on juba kaardilt vaadates tõeline saatan - tihedalt ja väga palju jooni. Taas kalju. Tõmban  radapidi ennast pisitasa ülespoole ja loobun mõtlemast. Ei jaksa. Nühime veits diagonaalis, kuskil kõrgel nagu on miskid kaljud ja inimesed, aru ei saa. Endiselt ei hooma kõrguses edenemist - palju? vähe?? ei saa aru!!
Jõuan miskile rajakesele, kõva loha läheb - joon, geel - mõtlen. Saan meid paika - möödas oleme veits!!! Liigume kenasti KPsse ja mööda kõrgusjoont kulgevat loha ka järgmisesse. 

Täitsa toss on olla, jalatallad löövad ka tuld. Aga ma ei hakka vahetama. Viimane KP55 ja aega 3 tundi. Saagu mis saab, aga otsustan lõpuni vastu pidada!! Jook saab kohe otsa. Ja see viimane KP on jälle iidkõrge mäe tipus - loomulikult!!

Tõuseme mööda teeradu diagonaalis. Ei hakka siit otse ronima. Miski diagonaal suubub sujuvalt kuusenoorendikku - Merka vaatab mõistmatult. Üleval paistab teistpidi diagonaal, kuhu peame jõudma ... aga tee ei lähe selleni!! Ja mööda mäge otse sinnani juba ei roni!! Ütlen, et peame ennast siit võssist läbi suruma, muud variantio pole. Surumegi - ebameeldiv. Aga saame hakkama.

Jäänud on viimane lõputräkk. Rahulikult ... tegelikult mitte väga siiski. Aega on 1,5h ja see tundub nii imelühike aeg ... ja tee finišisse krdi pikk!! Hiljaks küll ei tahaks jääda ... aga tee ei edene. Tallad valutavad, päris ribadeks vist veel pole, aga ilmselt mõni vill ikka on. Peab liikuma, küll see finiš ka tuleb. Peab tulema. Lõpu eel on tuttav mäekülg, sealt peab otse läbi lõikama ... jube vaevaline tundub see lõige!!

Jõuame kenasti tatsates lõppu. Tund jääb veel varuks. Tehtud! Merka on hämmastunud, et me nõnda pika tripi tegime!! Jalg pidas vastu, ortoos ei hakanud isegi hõõruma, super!

Aeg: 23:03.55
1500 silma
läbitud 63km
XV klassis 35. koht

Sõbrad on teinud jälle igasugu häid tulemusi - eranditult kõik eestlased! Igas klassis poodiumil mõni Eesti tiim ikka on. Üldvõitu ei tulnud küll, aga XV klassis võidavad Laidy/Aivo/Roland - selle üle on eriliselt hea meel!!!

Õhtu möödus tutvudes ... no kõige ilusa ja kohalikuga. Süvitsi. :-)

Tagsisõidul tegi Ain mis suutis ... ja ta suutis - sõita maha 1500+ kilti ilma lähes ühegi peatuseta! Mitttttttemidagi ei näinud ... peale ühe armsa Poola linnakese, kus oli laat, müüdi erinavat maitsvat jätsi, oli ilus kirik ja õllekas ... aga ka seal me ei peatunud ... lihtsalt kiirus langes korraks alla 130 km/h - jõudis naksaki aknast välja vaadata :-)

Expedition Estonia 2022

1.juuli 2022

Sääsehirm

Järjekordne suvine hulluse-ihalus on vist välja löönud. Expedition - 230 kilti ja min 2 ööpäeva. Ilmselt regatud sai seetõttu, et eelmisel aastal Tartu-Tallinn trassil jäid meil kripeldama natuke lõpuotsa ebaõnnestumised. 

Nüüd siis Rakvere-Narva trass. Lubas toredat seiklust. Me targu sinna ARWS arvestusse ennast ei pressinud - ikka OPEN-rada on meiesugustele. Milleks tekitada korraldajatele tuska, et peavad nädalaid kedagi võssist välja ootama.

Radade erinevust oli niipalju, et OPEN klassile saadeti hommikul GPS träkk emailile ja võis kasutada GPS'i. Ehk kuna täpset rada polnud ju võimalust teha kella, siis see träkk oli "more like guideline" - KP'sid see ei läbinud.

Proloog Toolse linnuse varemetes - o-jooks pisikesel maa-alal piltkaardiga. No sibasime ära selle ja asutasime ennast ratastega minema - 105 kilti ratast koos 2 väikese o-jooksuringi + swimruniga. No seda viimast me muidugi ootasime pikisilmi - meie ala ju!  

Väga-väga alguses sai meile selgeks, et rattainimesed me ikka üldse ei ole - meist sõideti kogu aeg lampi mööda ... eriti teedel. Kogu selle trassi jooksul - kõik sõitsid kiiremini!

Kohe aLGUSES hakkasime lisaks igasuguseid tobedaid pisivigu tegema - küll sõitsime KPst mööda, küll otsisime varem ... lühidalt - lihtsalt polnud meie päev, õnne üldse ei olnud!
Öö saabudes olime juba päris tahaotsa kukkunud oma imelike teevalikutega. Eriti ruineerivad olid KP6 ja KP8 korralikud o-sõiduvead - no ei saanud mina pihta kaardi mõõtkavale ega sellele, mis sinna joonistatud oli. Ei klappinud, kohe üldse ei klappinud.

Mida pimedamaks läks, seda paremaks vist ka meie liikumine läks. Kuigi ma olin ikka täitsa läbi keskööks juba.

Hommikused päikesekiired ei teinud olukorda paremaks, tülpimus ebaõnnest ja lödi olemine tõmbasid tempo täitsa alla ikka. Vaikselt veeresime Kiviõli poole. Tuhaka tipus käis ainult Merka, mina lebasin all maas ja puhkasin. Raske oli olla. Oletasin, et me vast päris viimane tiim pole, aga kindel polnud.

Siin see krõbin juhtus

Tuhakalt Kiviõlli sõites suutsime järjekordselt valele teele pöörata ja veast arusaades tegime 180 kraadise tagasipöörde ... 

... panin kiirelt külje maha, vasakut jalga klipist rebides ragises miskit hüpeka juures ja ... püsti ma enam ei saanudki. 

Kohe minu järel pani Merka matsu - tema sai püsti.

Ei taha tunnistada, aga sügavas sisemuses oli selge arusaam, et nüüd läks midagi katki. Nagu päriselt. 

Muidugi oli lootus, et ma kujutasin seda kuuselaua murdmise raginat ette ja eks annab edasi ikka minna. Esialgu ei andnud, valu oli paha ja jalg ei kandnud miskit. Peale paari ibukat suutsin tee keskelt minema roomata ja istuma sättida ennast teepervele. Mõne aja pärast ka püsti tõusta ja läbi valu sadulasse istuda ning jala klippi suruda. Välja keerata ei julgenud - jube valus lõi kohe sisse. Loobusin proovimast.

Sõita kannatas - otsustasin, et kukkuda ei tohi, sest jalga kätte ma sealt ei saa. Kõik edasised peatused olid ainult parema jala peale - vasak toss oli klipis ja sinna see ka jäi.

Küttejõu o-jooksu tegime nõnda, et mina olin suhtkoht ratta juures kaardiga ja hüüdsin Merkale, mis suunas minna. Käia oli päris valus, aga natuke tuli ringi liibata - ibukate ohjeldamatu tarbimine aitas. No otsustasime, et sõidame ratta ikka lõpuni, eks siis vaatame mis lugu on. Vähemalt swim-runi juurde veereme välja. Jõudsimegi.

Merka tegi kiirelt selgeks, et swimruni me ikka läbima ei hakka - seal Aidu kiviklibukallakutel ma liikuda ei suuda. 

... ja järgmisele jalgsietapile meist minejat ei ole. Ma ikka salamahti lootsin, et tiksume vaikselt TA2 ja küll olukord läheb paremaks. Ja ma ikka saan vaikselt astudes järgmisele etapile peale.

Loksusime vahetusalasse põhjarannikule, kus kohalik EMO-vend jalale peale vaatas ja ütles, et aitab selleks korraks küll. 

Silver ässitas kogu rada rattaga lõpuni tegama ... no ei olnud isu. Ratas ju just oleks läbi saanud ja jalgsiosa - meie leib - alanud.

Nii jäigi, Merka tegi kerge uinaku, mina istusin jalg ämbris ja üritasin arusaada, mis juhtunud on. Mari-Liis tuli autoga, tõstis meid sisse ja sõitsime koju ära - jalg paistes nagu pakk.

Esmasp. EMOs pandi diagnoos - pindluu murd ... millele järgnes 5 nädalat kipsi - 4.07-8.08. 

Kena lugu küll!!

Panna enam ei taha ...

Seiklusfest 30.04.2022

Rattarogain 3h

Kaevandusmuuseum - Aidu
Merka ja mina

Sel kevadel käis minus klõps - sporti enam teha ei taha. Ma mõtlen niimoodi panna. Ja (pool)teadlikult treenida, et paremaks saada. Üldse ei taha kuulda mingist treenimisest. 

Ilmselt käis "das klõps" siiski varem, sest tegelikult juba sügisel tundsin, et mul on täiesti savi, mis mu aeg kuskil on või mitmes ma olen. Et lihtsalt kulgeda tahaks. Ilma erilise valuta. Õigemini ... valus võib kohati olla ja pingutada ka võib, aga mitte selleks, et midagi saavutada. Lihtsalt ei huvita. Nagu päriselt!!

Talvel oli ilgelt mõnus suuska libistada, niimoodi lihtsalt kulgeda, läheb nagu läheb. Mäest üles joosta ei viitsi, astud lihtsalt müta-müta ... ja mäe otsas puhkad keppidele nõjatudes - nii tegingi igal maratonil, liikusin kõssa-kõssa. Mõnuga. Aaaa las noored jooksevad mäest üles! Andku valu. Pangu!!!

Aga nii kui lui lumi ära sulas, ma sain selgelt aru, et sel aastal ilmselt ei tule päeva, kus ma läheksin niisama õue jooksma, niimoodi treenimise mõttes. Kohe üldse ei ole mingit isu, võiks öelda, et suisa jäle on joosta!
Naljakas oli mõelda, et mõned aastad tagasi käisin lamekal liivas tõuse jooksmas - isuga, ajale, vabatahtlikult. Mitu korda käisin. Uskumatu!

Mnjahhhh ... see eelnev jutt muidugi oli nüüd üsna imelik eksole!! Et mismõttes panna ei taha?? Peab ju meeldima! Panna!! Kogu aeg!! Konstantselt!!

Samas mulle hullult meeldib vaadata, kui mõned tahavad panna ... isuga! Respect. Vaadata on huvitav! Täiega põnev! Jälgid inimesi, kes möllavad silmad ruutus - jummala äge!! Ja elad kaasa, sajaga!!
Aaa...vot ise ei viitsi enam! :-)

Sihuke klõps on läbi käinud. Nii on!

Laupäeval läksime Xdreami asemel (mis ka eriti ei köida enam) hoopis SeiklusFestile Kohtla-Nõmme Kaevandusmuuseumis. Eelmisel aastal mõtlesin sellele, sel aastal siis läksime kohale ja vaatasime üle. Jalgsirogain 4h või rattarogain 3h, lisaülesannetega.

Kuna joosta ei taha, siis proovisime rattaga ... no ratas Aidus on muidugi täiesti segav tegur - lohista teist kohati järgi nagu surnud rotti. Kujutasime selgelt ette, kuidas Expeditionil saab see värk olema - pimedas ja täislehes võss, mida läbitakse rattaga - 10 kilti 10 tundi. Nagu reaalselt!! See on ikka kole õõv maastik orienteerumiseks seal kraavide vahel. Nagu kaugelt vaadates jube ilus ... aga sukeldud sisse - jõhker porr!!
15K kaardil ei ole võimalik mingeid reljeefitippe ja orgusid väljalugeda - ma ei tea, kuidas näit. 30K kaardil see olema saab - pane kolm-neli punni sinna tranšeede vahele eikellegimaale lohukesse või künkakesele ... tunde, ei päevi kulub selle leidmiseks!!

Ilgelt kipakas süst oli

Ma ei saanud aru nendest teedest ja radadest seal tranšeede vahel, panime ikka kala ka korralikult. Lisaülesanded olid toredad - sellised lahedad. 

Plaan oli kõik punnid läbi sõita ja siis tulla muuseumi territooriumile lisaülesandeid toksima. Ei tulnud välja, jubedalt läks aega seal võssis nikerdamisele. Lõpus läks päris kiireks. Ei suutnud kogu ringi ära teha koos lisadega. Põder kurivaim töllerdas ka ees vahepeal! Süsimust põder! Aidus on süsimustad põdrad?? Mõned on rattaga jäneseid surnuks sõitnud, põdral oli sedakorda õnne!!

Tagasisõit oli tuim tühi andmine ... et lõpuks veel muuseumis mõned KP'd läbi kihutada. Korra sain vööni vette ka rattaga sõidetud ... no paistis nagu lomp, millest kannatab läbi tuisata ... keskel osutus siiski pehmepõhjaliseks vööni järveks. 

Ratta segatiimid 
... me ei lähe siit ära!! :-)

Mis kõige lahedam - selline chill oli kogu see üritus!

Polnud väga "silmad ruutus" tiime.
Oli Karel Kruuser ja Mongoollased - Hirvo/Margus/Kersti ja oli veel paar-kolm-neli-viis sportlast.
Ja oli Hardi - täies hiilguses, respect!!

Pakutav šašlõkk oli nii krdi toores, et silmist pritsis verd, aga muuseumi puhvetist hagetav plov ja õlu olid super! 

Üldse oli enamus asju super - see on nõnda armas, kui inimesed teevad ise ja isuga, kui on näha, et tahavad teha.

Karikad olid kaunid, karask hirmus tervislik ning ... segatiimid ei soostunud rattarogaini autasustamispjedestaalilt lahkuma :-)

Tegevust jätkus seal vist hilisõhtuni - miskid tulesõud ja jututoad ja asjad olid - neid me enam ei jaksanud väisata.

RESPECT korraldajad, Ida-viru ettevõtted, sponsorid, Hardi! Te teete lahedaid asju ... sulnilt muhedaid asju! Nummi!

Loodame, et ka järgmisel aastal ... hulle sportlasi kohale ei tule :-) 

Taliharja Vanakuri 2022

15-16. jaanuar 2022
101km põrgulist seiklust suuskadel.

Taagepera maadelt läbi Läti piiri, Rutu mägede, Ennuksemäe punkri ja Loodi põrgu Holstre-Pollisse.
Kontrollaeg 24h ja ei minutitki rohkem. Olgu tehtud! Kesklaagrisse (47 km) pead jõudma 10 tunniga! Kogu varustus kaasas ja no help peale paari ametliku söögi/joogipunkti. Kedagi ei evakueerita, kes kukub, see sinna ka sureb!

Reaalsus oli tiba hullem, kui kirjeldus lubas. Kui nüüd päris aus olla, siis see THVK päris tavalistele inimestele ikka ei ole. Et lähen ja matkan ja naudin loodust. Et kui raske see 24h jalutamine ikka olla saab ja mis seal metsas siis ikka juhtuda võib???

Mind ehmatas osalejate hulk - lähes 200 inimest pikal rajal! Nagu ausalt või?? Ma saan aru sportlased - no neid on miski max 40-50, kes lähevad ajale panema! Isukalt ja silmad ruutus - respect!! Ajale ja mitte läbimisele. 

Aga mida ülejäänud seal rajal teevad?
Sellised tavainimesed. Ja ma sain sellele vastuse!

Vanakuri ei ole mingi loodusenautimine ... kuivõrd valget aega on ainult 4,5 tundi - ülejäänud on pime, külm, raske rabamine, puhas õõv, ellujäämine, katsumused, lootusetus, kustumine, lõputu lõpu ootus!

Tõsi, võib leida mingeid helgeid hetki, peissaaže, kauneid kohti, silmailu:
... enamus esimese 4 tunni jooksul, kui miskit päevavalguses näha oli. Loodus on ilus!
... ja mõned hiljem kuuvalgel, mida kaua nautida pole aega
... ja siis mõned hellad hetked teeninduspunktides, millest allpool- juttu tuleb
... ja mõned looduslikult kaunid kohad, mille kaunidust sa reaalselt ei hooma, sest ... no sa oled korralikult sodi ja ümberringi on kottpime.
Kõik!

Ja siis on teistsugused hetked:

... kui sa kumeraks kaardunud jääväljaks muutunud kruusateel mäest alla sõites täie kiiruse peal üle nipli paned - käsi ka ei jõua ette panna - sest mingi kruusakivi lõikus täiega suusapõhja. Seejärel sa kontrollid üle kõigepealt, kas varustus on terve - see on kõige olulisem!! Lömmis ninaluu, katkine kont, väändunud sõrm, kergelt segase oleku toov peapõrutus - see kõik on okei, selle saab kinnikortsida/ära lappida/paari-kolme ibukaga ära tappa ... aga vot katkine varustus ei lase lõpuni teha. Ja lõpuni me selle teeme!
Dai_bohhh!!

... kui sa üritad sõita ilusal kenal lagedal lumeväljal tekkinud koorikul, kus kõik teised kenasti, suisa sulnilt, liuglevad ja sa hoomad, et sind see koorik kohe üldse ei kanna
... kui napilt 40+ kilti on sõidetud ja sa oled üle keskmise sodi - selline kustumise hetk, kus sind päästab ainult purk cocat - mis on jääkülm, aga kuradi hea!
... kui sa jäärennis kottpimedas laskudes ei näe, kas kurvi taga ka veel jääd/lund on või haljas kruus ... ja sa ei saa pidurdada ega midagi teha kiiruse vähendamiseks, lihtsalt loodad, et sa jälle üle nipli ei pane

Kesse_krt sellist
lollust teinud on??

... kui sa lambivalgel laskudes näed, et ilge tuulemurd on järsku ees, aga sa ei saa pidama, sest lumi on muutunud jääks, mille peal sahka panemisest pole kasu, sest see on kivikõva
... kui sa pead plastiktallaga suusasaabastega, millel pole absoluutselt mingit pidamist, ronima üles või alla täiesti jäätunud trepist/nõlvast suusad näpus ja kuskilt pole kinni haarata
... kui sa näed/kuuled, kuidas keegi sinu ees/taga/kõrval paneb suuskadega maoli ilge ragina ja sümpaatse karjega

... kui sa vaatad kellalt, et järgmisesse TP'sse on jäänud 11,2 kilti ja distantsi lõpuni 67km ... et vähemalt TP'ni ma pean vastu .... ja kui sa siis tuhande kildi läbimise järel umbes tuhande tunni pärast uuesti kella vaatad ... siis on need numbrid 8,6 ja 64km

... ja kui tagumine number jõuab alla 15km, siis sa mõtled, et see õõv saab ju kohe läbi - ainult üks Harku ring veel, kaua see ikka võtab!? Ja siis umbes 3 tunni pärast on see number 13,8.
... kui sa hoomad, et eriti madala klassikasaapaga ei ole kuigi mugav uisku lükata, ikka kohe väga ebamugav
... kui sa avastad, et mingi krdi SUUR aparaat on sinu rajal maa pindmise kooriku koos lumega ära koorinud!! Täiesti suvalises kohas ja täiesti arulagedalt!!!

... kui sa puust üle ei jaksa ronida ja alt pugemiseks ei suuda oma kangeks muutunud keha piisavalt painutada
... kui sa hoomad, et rosina/mango/jõhvika segu taskus ei paku enam rõõmu ning magus maasikanaps ei tee enesetunnet paremaks 

Siinkohal laskem kõlada rajameister Silveril - puhas kuld - täpselt selline on Taliharja Vanakuri: 

Iga sellel üritusel osaleja peab olema vastutustundlik indiviid ja aru saama talvel kõnnumaal liikumise väljakutsetest ja ohtudest. Osalejad osalevad omal vastutusel ja peavad olema piisavalt varustatud, et mistahes rajal ette tulevas situatsioonis omal jõul hakkama saada. See retk on potentsiaalselt eluohtlik ja osaleda soovija peab tõsiselt kaaluma kõiki riske (eksimine, külmumine) ja füüsilisi ning vaimseid väljakutseid, mida talvine ja enamuses öine ultramaraton endas kätkeb.

Aga on ka sellised hetked:
... sa vajud resigneerunud näoga istuma kesklaagris, kõik kohad juba täitsa valutavad, lihased on kanged ja siis ... tuuakse sulle personaalne soe mulgipuder, hapukurgid ning musta leiba - MÕTELGE!!
... sulle antakse purk tumedat õlut
... sulle valatakse tee sisse sorts ... ei ikka kaks või kolm suuremat sortsu imejooki
... sind turgutatakse üles
... inimesed ergutavad ja kallistavad sind

Need hetked jäävad meelde! Respect Thööö Korraldav Crjuuuu!

Nii et Taliharja Vanakuri ilmselgelt ei ole tavalistele inimestele!!

Kui te just ei vihka ennast ja teile lihtsalt meeldib enda piitsutamine, piinamine, vaenamine, õõv, veri, higi ja pisarad.

Või teile meeldib 82. kildil ronida suusasaabastega mööda libedaid puuredeleid ning nõlvasid ning hiljem alla mööda kiilasjääs treppi ... olles ise üdini kange ... käed krampis lõpututest paaristõugetest ning jalad libedal jääl tasakaalu hoidmisest. Niimoodi väriseb kogu kere, kui põnevusega ootad hetke, mil pidamine trepiastmega kaob ja selili paarkümmend metra allapoole vihised - suuski/keppe ei tohi lahti lasta, sest muidu need võivad katki minna. Siis ei jõua lõpuni! Ja see oleks eriti pehmo!!

Anneken "haistab" Kesklaagrit

Ja kui puudest üle/alt ronimine suuskadega ning ilma on teile eriliselt meeltmööda ... ja ... jah need lõputud paaristõuked, paaristõuked, paaristõuked ...
Siis on Vanakuri teile loodud!

Ma väga ei eksinud, kui kirjeldasin mõned päevad enne starti Vanakurja lõpuosa:

Saatan on nüanssides - nagu alati! Infokirja on sattunud üksik lause, mis on alatu löök allapoole vööd - "... pika raja osalejad Ennuksemäel putru ei saa!!!..."

Sa tuled ... kaheksakümne esimesel kilomeetril ... ei-ei, sa ei tule ... sa roomad ... niimoodi kõssa-kõssa, tasa-tasa. Väga heal juhul ise, pigem keegi talutab (karu või mõni muu metsaloom, kellel sinust kahju on hakanud) - umbes nagu seiklusspordiäss "ripskin_ARWS'il".

Jõuad kohale. Ennuksemäele.

20 lõpmatult pikka versta on veel minna. Korra peatud. Hetkeks - aega meil ju on!!

Jalad on purud, klambrid lahtiloksunud - suusad teibiga saabaste küljes, kepirihmad näljaga äralutsutatud, külmunud tatt ripub ninast maani, seljakoti rihmad katkenud - kott lohiseb mööda maad järel, hambad kuusekoore närimisest vaigused, põsed lohkus ... silmis lõputult kaua tagasi lõppenud entusiasm ja kustumatu soov panna!

Tuled seal niiviisi, paljastad räbaldunud kinnastest kondise, väljaväänatud pöidlaga, külmast tumedakstõmbunud näpuotstega käe, küünitad sooja pudrupaja poole - "musta_leiba ja mulgiputru ... mõtelge!!"

Hele laks kulbiga piki sõrmesid .... jäävad maha, sõrmed nimelt: "kas sa saad ahjualune!! vaata milline sa oled, rooma lõpuni nässakas, seal saad oma jahtunud tee!!"

Silmis ammu kustunud tähtede sära ... tõused ... ei, roomad ... liigud edasi ... viimane kuusekoor krõmpsub reipalt hammaste all. Hinges igavene värin - ma teen lõpuni! Ega ma mingi pehmo ei ole!

Tahe panna on lõputu! 

Taliharja Vanakuri!

Respect Estonian ACE Adventure / La Sportiva !! 🤘

Erinevus reaaleluga oli nüanssides - Ennuksemäel võis ise võtta sütel grillitud vorsti - mis oli umbehää ning lõpus ... oli ultramaailma kunn Hannes Veide meid vastu võtmas, respect!!!
Kõik muu oli täpselt sedasi! Või no enam-vähem.
Jäävaid kehalisi vigastusi ei täheldatud, aga suusad vist lähevad küll nüüd loojakarja.

Kuidagi need suusaküljed
mulgi kannatada said

Kokku sai distantsiks 103,4km
Aega kulus 16h:34min

P.S. Ja ilm oli fantastiline - paar miinust, kuskil külm ei hakanud, pigem oli pidevalt palav.

Ilm mind tegelikult päästis. Kui seda jääd poleks olnud, minu 100+ kg kere lohiseks siiani seal Mulgi kihelkonnas. Päriselt ka!

Varustusest ka natsa tavainimesele - ärge uskuge, et see 100 kilti lükatakse paaristõugetega läbi!! See on eriti loll mõte! Ausalt!! Tavainimene ei taha midagi teada juba 20km paaristõugetega sõitmisest - matk on vahelduvtõukeline klassika! 

Panna on vaja!
Aini esimene
paar suuski enne kesklaagrit

Kõrge kombisaabas oleks olnud parim - saab uisutada ja vajadusel ka klassikat lükata, tiba lühemad suusad on turnimisel abiks. Samas ma olin hullult rahul et mul olid klassika Zerod - ehk siis pidamisalaga. Sai ka mööda teeservas olnud lumekirmekest vahelduvat lükata. Jääväljal ei uisuta kuidagi ja paaristõugetest ... no sellest ma juba rääkisin. Uisutehnika on üldse üks õudne rapsimine - vanakooli klassika ikka ruulib, kui sul pole kiiret. Ja selles eas enam ei ole! Päriselt ka!

Aplaus korraldajatele, kaardimeister Etsile ja kestev RESPECT neile, kes selle kõik jala läbisid - minumeelest see ei ole võimalik! Mina ei oleks suutnud!  

Pildid Merkalt ja Annekenilt, öised ilupildid muidugi Aldis Toomelt - aitäh!!