Panna enam ei taha ...

Seiklusfest 30.04.2022

Rattarogain 3h

Kaevandusmuuseum - Aidu
Merka ja mina

Sel kevadel käis minus klõps - sporti enam teha ei taha. Ma mõtlen niimoodi panna. Ja (pool)teadlikult treenida, et paremaks saada. Üldse ei taha kuulda mingist treenimisest. 

Ilmselt käis "das klõps" siiski varem, sest tegelikult juba sügisel tundsin, et mul on täiesti savi, mis mu aeg kuskil on või mitmes ma olen. Et lihtsalt kulgeda tahaks. Ilma erilise valuta. Õigemini ... valus võib kohati olla ja pingutada ka võib, aga mitte selleks, et midagi saavutada. Lihtsalt ei huvita. Nagu päriselt!!

Talvel oli ilgelt mõnus suuska libistada, niimoodi lihtsalt kulgeda, läheb nagu läheb. Mäest üles joosta ei viitsi, astud lihtsalt müta-müta ... ja mäe otsas puhkad keppidele nõjatudes - nii tegingi igal maratonil, liikusin kõssa-kõssa. Mõnuga. Aaaa las noored jooksevad mäest üles! Andku valu. Pangu!!!

Aga nii kui lui lumi ära sulas, ma sain selgelt aru, et sel aastal ilmselt ei tule päeva, kus ma läheksin niisama õue jooksma, niimoodi treenimise mõttes. Kohe üldse ei ole mingit isu, võiks öelda, et suisa jäle on joosta!
Naljakas oli mõelda, et mõned aastad tagasi käisin lamekal liivas tõuse jooksmas - isuga, ajale, vabatahtlikult. Mitu korda käisin. Uskumatu!

Mnjahhhh ... see eelnev jutt muidugi oli nüüd üsna imelik eksole!! Et mismõttes panna ei taha?? Peab ju meeldima! Panna!! Kogu aeg!! Konstantselt!!

Samas mulle hullult meeldib vaadata, kui mõned tahavad panna ... isuga! Respect. Vaadata on huvitav! Täiega põnev! Jälgid inimesi, kes möllavad silmad ruutus - jummala äge!! Ja elad kaasa, sajaga!!
Aaa...vot ise ei viitsi enam! :-)

Sihuke klõps on läbi käinud. Nii on!

Laupäeval läksime Xdreami asemel (mis ka eriti ei köida enam) hoopis SeiklusFestile Kohtla-Nõmme Kaevandusmuuseumis. Eelmisel aastal mõtlesin sellele, sel aastal siis läksime kohale ja vaatasime üle. Jalgsirogain 4h või rattarogain 3h, lisaülesannetega.

Kuna joosta ei taha, siis proovisime rattaga ... no ratas Aidus on muidugi täiesti segav tegur - lohista teist kohati järgi nagu surnud rotti. Kujutasime selgelt ette, kuidas Expeditionil saab see värk olema - pimedas ja täislehes võss, mida läbitakse rattaga - 10 kilti 10 tundi. Nagu reaalselt!! See on ikka kole õõv maastik orienteerumiseks seal kraavide vahel. Nagu kaugelt vaadates jube ilus ... aga sukeldud sisse - jõhker porr!!
15K kaardil ei ole võimalik mingeid reljeefitippe ja orgusid väljalugeda - ma ei tea, kuidas näit. 30K kaardil see olema saab - pane kolm-neli punni sinna tranšeede vahele eikellegimaale lohukesse või künkakesele ... tunde, ei päevi kulub selle leidmiseks!!

Ilgelt kipakas süst oli

Ma ei saanud aru nendest teedest ja radadest seal tranšeede vahel, panime ikka kala ka korralikult. Lisaülesanded olid toredad - sellised lahedad. 

Plaan oli kõik punnid läbi sõita ja siis tulla muuseumi territooriumile lisaülesandeid toksima. Ei tulnud välja, jubedalt läks aega seal võssis nikerdamisele. Lõpus läks päris kiireks. Ei suutnud kogu ringi ära teha koos lisadega. Põder kurivaim töllerdas ka ees vahepeal! Süsimust põder! Aidus on süsimustad põdrad?? Mõned on rattaga jäneseid surnuks sõitnud, põdral oli sedakorda õnne!!

Tagasisõit oli tuim tühi andmine ... et lõpuks veel muuseumis mõned KP'd läbi kihutada. Korra sain vööni vette ka rattaga sõidetud ... no paistis nagu lomp, millest kannatab läbi tuisata ... keskel osutus siiski pehmepõhjaliseks vööni järveks. 

Ratta segatiimid 
... me ei lähe siit ära!! :-)

Mis kõige lahedam - selline chill oli kogu see üritus!

Polnud väga "silmad ruutus" tiime.
Oli Karel Kruuser ja Mongoollased - Hirvo/Margus/Kersti ja oli veel paar-kolm-neli-viis sportlast.
Ja oli Hardi - täies hiilguses, respect!!

Pakutav šašlõkk oli nii krdi toores, et silmist pritsis verd, aga muuseumi puhvetist hagetav plov ja õlu olid super! 

Üldse oli enamus asju super - see on nõnda armas, kui inimesed teevad ise ja isuga, kui on näha, et tahavad teha.

Karikad olid kaunid, karask hirmus tervislik ning ... segatiimid ei soostunud rattarogaini autasustamispjedestaalilt lahkuma :-)

Tegevust jätkus seal vist hilisõhtuni - miskid tulesõud ja jututoad ja asjad olid - neid me enam ei jaksanud väisata.

RESPECT korraldajad, Ida-viru ettevõtted, sponsorid, Hardi! Te teete lahedaid asju ... sulnilt muhedaid asju! Nummi!

Loodame, et ka järgmisel aastal ... hulle sportlasi kohale ei tule :-)