26-27. juuli 2014
Sääsehirm - juba mõnevõrra traditsioonilises kuues: Merka, Agur, Tarvo
B-rada
Eelinfo lubas kõike seda, mida Aiduski (saate märjaks, võib ära uppuda, tõenäoliselt saab taas ujuda jne. jne) välja arvatud karu - seda ei lubatud seekord. Küll aga ähvardati stardiülesandega .... mille eest saab kohe 30 miinust, kui vastus vale peaks sattuma. Ja rajale enne ei saa, kui ülesanne valmis.
Nunuuh ... Agur nimetas seda vast kõige täpsemalt - 3D sudoku, ametlikult "Pilvelõhkujad". Alguses oli raske mõista, et mida tahetakse?? Et nagu möhhhh? Siis jagasime põhimõtte lahti ja ma üritasin vana sudokude lahendajana toda loogikat sisse tuua. Mingil hetkel hakkas sujuma ja .... oligi valmis - 14 mintsi ja B-raja 15. ajaga saime minema. Aga juba oli pime.
Esimene osa |
Oli õnne!
Ja õnne meil sellel etapil tõesti oli!
Paari rattatrekiga jõudsime Linnmäe HEJ juurde, ees ootamas joonorienteerumine. Joostes. Tundus päris pikk ja kaart meenutas veidi reljeefikaarti - ehk siis teid jms. värki peal polnud. Õnneks oli tegu mulle suht-koht tuttava o-paigaga: Jõelähtme kunagine sõjaväe polügon - lage, liivane, ühes otsas karmi mikroreljeefiga. 3 KP'd vaja leida - aimdus ütles, et üks KP on seal mikroreljeefisodis ja 2 paisjärve äärses reljeefis ... kus on veel lisaks räme võss. Algus oli korralik rahvamatk - mingi 30-40 nägu kaunis hanereas sörkimas - võis päris hea pilt olla kuskilt kõrgelt - pimedas laternate rivi vonklemas! Mingil hetkel hakkas mulle tunduma, et me oleme liiga üleval, peaaegu rabas juba ... aga peaksime olema reljeefi peal elik lagedas liivas elik rohkem lõunas. See lombike pikliku mäe otsas, kus joon teeb järsu nõksu alla, oli mulle väga tuttav - selle ma tunneksin isegi pimedas ära ... ja me olime selle põhjapoolses otsas ... ja rahvamass vajus veel rohkem põhjapoole .... Seda lollust elik võssapanekut me enam teistega kaasa ei teinud ja üritasime lõigata sinna reljeefipusasse. Nats nikerdamist ... no reaalselt polnud võimalik nii täpselt jutti järgida, kui kaardil ... aga KP otsa me komistasime ... mõnevõrra kobapeale muidugi. Oli õnne!! Väidetavalt saime B-raja kiireima aja siia KPsse jõudmisega!! Ja olime sel hetkel 5. kohal!!
Edasi siis polügonilt maha, läbi rabatriibu esimesele kõrgustikule - ka tuttav koht korduvatest o-päevadest. Lisaks oli see hea, et ma teadsin maastikul olevate nähtavamate teede asukohta, mida kaardil joonistatud pole :-)
Loll oli otsus minna tiba mööda triipu tagasi - järsku jäi meil miskit vahele .... aga jõuad sa ainult tarkasid otsuseid teha, nii tihedalt kpsid ikka ei panda. Üle maantee tulekuga kandusime natsa liiga lõunasse ja pusserdasime väheke korralikus võssis koos paari tiimiga. Aga siis sattusime esimesse uhteorgu, edasi kohe KP peale (oli õnne!!), siis edasi lõikasime otse järgmisesse uhteorgu (kasutades loogikat, et vahepeal punni pole, kuna nii tihedalt neid ei panda), sealt otse KP'sse (oli õnne!) ja siis vahetusalasse. Lihtne!! Sel hetkel olime 17. kohal ja ees ootamas lisaülesanne - ronimine. Kuna kellegi silmist suurt entusiasmi ei paistnud, siis läksin ise. MIS OLI SUUR VIGA!!
Sisuliselt oli HEJ sillalt riputatud alla aasadega terastross, selle otsas oli KP. Rakmed selga, ise julgustad ennast 2 karabiiniga - hops alla - hops üles. Kui keeruline see siis olla saab??
Allaminek oli lihtne, manageerisin oskuslikult karabiinidega, sain 9 mintsiga alla, mis oli 17. aeg ja me olime 16. kohal. Allaminnes korra mõtlesin, et üles võib ikka raske olla ... 100+kg vinnata ... aga noh muretseb siis, kui muretsemise aeg!
Ja see aeg tuli. All harutasin julgestusköied ka keerdudest lahti ja hakkasin vaikselt proovima. Osssssssaraisk kui raske see oli!! Köied läksid sassi, siis läksid nad valelt poolt trossi, siis ei ulatunud alumist lahtitegema, tuli uuesti alla astuda. Siis ei saanud ennast kinnitada kõrgemale, sest tross kõikus ja kaks jalga ühte aasa ei mahtunud. Eri krdi ebameeldiv!!! Kuskil poolel maal tundsin, et ... ei jaksa. Üldse ei jaksa. Tegelikult ka! Lasin ennast rakmetesse istuma, et veits puhata. Kõrval ühel vennal juhtus miskit karabiiniga ja palus abi ... sisuliselt oli ainus võimalus laskuda alla, lasta ennast viimasest aasast rippu ja ... kui julged siis hüpata alla. Puhtale betoonile. Mitte liiga madalalt!! Ehk sisuliselt ei olnud võimalik sealt pääseda ilma ülesronimata!!
Asi muutus minu jaoks päris ebameeldivaks peale juhtumist, kus ma suure pingutusega ühte karabiini võimalikult kõrgele aasa üritasin panna - aga trossist mööda laksasin .... ja kukkusin litaki vabalangemisega paar aasa allapoole .... õnneks oli üks karabiin kinni ja ma jäin ikka rippuma traksidesse .... mitte ei leidnud ennast rida meetrit allpool betoonilt lebamas. Sellel hetkel tajusin, et ei ole naljakas - ma olen ikka miski teistkümne meetri kõrgusel, kust kukkumine lõppeks fataalselt .... aga ilmselt üsna kiiresti ja valutult!
Ma ei saa siit ära!!! Aga ma väga tahaks siit ära. Nüüd! Ilma naljata!! Puht füüsiliselt ei jaksanud enam kinni hoida ega ennast üles tõmmata! Niipalju üritasin rütmi hoida - viimase jõuraasuga jalg sirgu, käed kõveraks, aste kõrgemale, punuda ennast kõikide jäsemetega ümber trossi, üks karabiin lahti ja nii kõrgele kinni kui saab, siis rippu traksidesse ja väike puhkus. Ja nii edasi. Astete tempo kahanes, puhkuse osakaal tõusis. Eksponentsiaalselt!
Mingil hetkel avastasin ennast üle-eelviimasest aasast ja täpselt silla alt. Kätega sai silda puutuda, ei enamat. Ülespoole ei saanud - iga kord keeras tross ennast nõnda, et ma oli täpselt silla all. Viimane aas oli kõrgemal ka, sinna sassis köitega karabiin ühegi valemiga ei ulatunud. Üritasin kohtunikule selgeks teha, et ta kuidagigi aitaks, sest ma tõesti ei jaksa enam. Jalad olid ärakratsitud aasade kinnitamiseks kasutatud poltide otsa ja sigavalusad; käed täiesti lödid ja värisesid. Kuidagi sikutati mind siis kahepeale üles ja üle serva sillale. Oi pekki!!! Oli hea lamada küll seal!!
Minu väljanägemine polnud vist suurem asi ... kogu ronimist ootav rivi, kes enne viskas peent saare huumorit ronijate üle nagu ikka ... jäi vait. Nagu täiesti vait kui ma mööda tuikusin!! Ainult üks lause tuli: "uups, see on vist tegelikult raskem kui ma arvasin!"
Muidugi olime kaotanud oma hea üldkoha, .... mul oli läinud ikka aega seal maa_ja_taeva vahel kõikudes.
Edasi rattatrekk golfiväljakule, mille käigus ületasime kõikuva rippsilla - mis minu meelest oli kraad õõvastavam kui see rippumine seal trossi otsas - siis väike puttamine ja edasi rattatrekk mööda joont kuni Ülgase koobasteni. Kogu sellest ajast ma suurt miskit ei mäleta (korra ekslesime kuskil sealauda territooriumil mingil arusaamatul põhjusel) sest ma olin ikka päris läbi - käed värisesid, jalad valutasid.
Koobastes tuli pilt tagasi, sealne vesi oli külm - mõjus hästi nii lõhutud hüppeliigestele kui kogu enesetundele - tõmbas käima jälle!! Naljakas oli seigelda seal koobastes - rahvas ootas kõrgemal peatee otsas kui ma pisemaid vesiseid urgusid läbi kammisin ja nagu Figaro viuhh_ja_viuhh üle peatee edasi-tagasi kimasin :-)
Edasi jatkus rattatrekk.
/Siia vahele peaks kirjutama nüüd pika bõliina teemal: "Merka ja tema pealambid" :-) Tal oli ikka jagelemist nendega ja saan aru, et tal juhtus nendega ka täiesti põnevaid seiklusi - a la ...lamp kukub rattasõidu ajal plinnndi silmadele ja Merka sõidab litaki vastu aeda, sest ta ei näe midagi... jne. jne. jne. Uskumatud lood!!/
Rattahajutus - siin meil ei olnud õnne! Laksasime mööda valet teed vales suunas ... ja oli nuputamist, kus krt me oleme??? Igaks juhuks sõitsime veel edasi ... siis veel ... ja siis veel natuke - järsku jõuame kuhugi, kus me saame aru kus me oleme. Mõne aja pärast .... imede_imede_ime .... olimegi jõudnud tagasi kaardile!! Kagunurka majade juurde! Miks sinna?
Kuidas edasi?
Või tagasi?
Palju naljakaid küsimusi tuleb inimestel, kes on lähes neli tundi assssju teinud!!!
Kuidagi suutsime ikka need KP'd kättesaada - Agur võttis ühe ja me Merkaga kaks (tal polnud eriti valgust, et üksi metsas uidata) ja 16. KPsse jõuda. Tundus, et nüüd oleme vist umbes eelviimased. Aaaaaga pärast analüüsides ei olnudki see ekslemine mingi määratu ajakulu - me sõitsime enamus ajast mööda asfalti, teised singeldasid metsaradasid seal Võerdla kultiveermaastikul. Ja seal ei saa kuigi ruttu võssis elik sodihunnikutes elik aheraineküngastes edasi.
teine osa |
Kanuutrekil käis jooksmas ja ujumas Merka - ma olin kavalalt sättinud ta kanuus ette istuma, et ta piuksutaks punnid ... no ja siis ei saanudki ju keegi teine viimase KP järgi ujuda kui tema :-) Kaval lüke!!!
Teise kavala lükke tegin jooksutrekil peale kanuud - Merka ja Agur läksid kaugemate KP'de järgi, mina napsasin lähema, lonkisin tagasi ja chillisin niisama joogipunktis - lohutasin Femmesid, kes ka olid kanuusse jõudnud - neil pilvelõhkujapuzzle ei tahtnud alistuda ja joonejooksus KP'd ka ei andnud ennast kätte. Ei olnud õnne!!! Kiiret polnud, sest minumeelest olid enamus B-raja tiime juba ära läinud.
Hakkasime ennast sättima valmis viimaseks katsumuseks - valik o-jooks next_to_nowhere ... vähemalt kaardil sisuliselt oli keset rohelist siniträpsudega ala visatud 5 KP'd, orientiirideks paar kraavi, üks tee .... ja lootus sissejoostud lohadele. Peale vahetusala piuksutamist .... saadeti meid finishipoole sõnadega "... jooksu ei toimu, minge minema!" Merkale see ei meeldinud, ta üritas kohtunikku ümberveenda, et teda ikka jooksma lastaks. Ei lastud.
Veeresime siis nukralt finishisse, arvates, et no miski 90-100. koht on vast tulemas .... esimest tulemustelehte vaadates leidsime ennast 32. kohalt!! Mida pekkii???
Noojah - eks oli ka õnne olnud!!!
Ametlikud tulemused xdreami veebis:
aeg: 7:59.38, trahvi ei saanud
33. koht (sega 11.)
GPS'i träkki täna ei saa, sest kell suri mul välja ja kuna ta vedeles peale seda veel 2 päeva autos nälginuna ... siis unustas ta ära kõik, mida ta kunagi mäletanud oli :-(
Ja paar päeva hiljem nägin mina välja nagu õppefilmist "perevägivalla ohvrid" - jalad sinised, hüppeliigesed paistes nagu pakud, käsivarte sisekuljed sinised, käed värisevad, klaasi hoida ei jõua ja sirgeks ei lähe.
Oli tore võistlus!!!