Expedition Estonia 2022

1.juuli 2022

Sääsehirm

Järjekordne suvine hulluse-ihalus on vist välja löönud. Expedition - 230 kilti ja min 2 ööpäeva. Ilmselt regatud sai seetõttu, et eelmisel aastal Tartu-Tallinn trassil jäid meil kripeldama natuke lõpuotsa ebaõnnestumised. 

Nüüd siis Rakvere-Narva trass. Lubas toredat seiklust. Me targu sinna ARWS arvestusse ennast ei pressinud - ikka OPEN-rada on meiesugustele. Milleks tekitada korraldajatele tuska, et peavad nädalaid kedagi võssist välja ootama.

Radade erinevust oli niipalju, et OPEN klassile saadeti hommikul GPS träkk emailile ja võis kasutada GPS'i. Ehk kuna täpset rada polnud ju võimalust teha kella, siis see träkk oli "more like guideline" - KP'sid see ei läbinud.

Proloog Toolse linnuse varemetes - o-jooks pisikesel maa-alal piltkaardiga. No sibasime ära selle ja asutasime ennast ratastega minema - 105 kilti ratast koos 2 väikese o-jooksuringi + swimruniga. No seda viimast me muidugi ootasime pikisilmi - meie ala ju!  

Väga-väga alguses sai meile selgeks, et rattainimesed me ikka üldse ei ole - meist sõideti kogu aeg lampi mööda ... eriti teedel. Kogu selle trassi jooksul - kõik sõitsid kiiremini!

Kohe aLGUSES hakkasime lisaks igasuguseid tobedaid pisivigu tegema - küll sõitsime KPst mööda, küll otsisime varem ... lühidalt - lihtsalt polnud meie päev, õnne üldse ei olnud!
Öö saabudes olime juba päris tahaotsa kukkunud oma imelike teevalikutega. Eriti ruineerivad olid KP6 ja KP8 korralikud o-sõiduvead - no ei saanud mina pihta kaardi mõõtkavale ega sellele, mis sinna joonistatud oli. Ei klappinud, kohe üldse ei klappinud.

Mida pimedamaks läks, seda paremaks vist ka meie liikumine läks. Kuigi ma olin ikka täitsa läbi keskööks juba.

Hommikused päikesekiired ei teinud olukorda paremaks, tülpimus ebaõnnest ja lödi olemine tõmbasid tempo täitsa alla ikka. Vaikselt veeresime Kiviõli poole. Tuhaka tipus käis ainult Merka, mina lebasin all maas ja puhkasin. Raske oli olla. Oletasin, et me vast päris viimane tiim pole, aga kindel polnud.

Siin see krõbin juhtus

Tuhakalt Kiviõlli sõites suutsime järjekordselt valele teele pöörata ja veast arusaades tegime 180 kraadise tagasipöörde ... 

... panin kiirelt külje maha, vasakut jalga klipist rebides ragises miskit hüpeka juures ja ... püsti ma enam ei saanudki. 

Kohe minu järel pani Merka matsu - tema sai püsti.

Ei taha tunnistada, aga sügavas sisemuses oli selge arusaam, et nüüd läks midagi katki. Nagu päriselt. 

Muidugi oli lootus, et ma kujutasin seda kuuselaua murdmise raginat ette ja eks annab edasi ikka minna. Esialgu ei andnud, valu oli paha ja jalg ei kandnud miskit. Peale paari ibukat suutsin tee keskelt minema roomata ja istuma sättida ennast teepervele. Mõne aja pärast ka püsti tõusta ja läbi valu sadulasse istuda ning jala klippi suruda. Välja keerata ei julgenud - jube valus lõi kohe sisse. Loobusin proovimast.

Sõita kannatas - otsustasin, et kukkuda ei tohi, sest jalga kätte ma sealt ei saa. Kõik edasised peatused olid ainult parema jala peale - vasak toss oli klipis ja sinna see ka jäi.

Küttejõu o-jooksu tegime nõnda, et mina olin suhtkoht ratta juures kaardiga ja hüüdsin Merkale, mis suunas minna. Käia oli päris valus, aga natuke tuli ringi liibata - ibukate ohjeldamatu tarbimine aitas. No otsustasime, et sõidame ratta ikka lõpuni, eks siis vaatame mis lugu on. Vähemalt swim-runi juurde veereme välja. Jõudsimegi.

Merka tegi kiirelt selgeks, et swimruni me ikka läbima ei hakka - seal Aidu kiviklibukallakutel ma liikuda ei suuda. 

... ja järgmisele jalgsietapile meist minejat ei ole. Ma ikka salamahti lootsin, et tiksume vaikselt TA2 ja küll olukord läheb paremaks. Ja ma ikka saan vaikselt astudes järgmisele etapile peale.

Loksusime vahetusalasse põhjarannikule, kus kohalik EMO-vend jalale peale vaatas ja ütles, et aitab selleks korraks küll. 

Silver ässitas kogu rada rattaga lõpuni tegama ... no ei olnud isu. Ratas ju just oleks läbi saanud ja jalgsiosa - meie leib - alanud.

Nii jäigi, Merka tegi kerge uinaku, mina istusin jalg ämbris ja üritasin arusaada, mis juhtunud on. Mari-Liis tuli autoga, tõstis meid sisse ja sõitsime koju ära - jalg paistes nagu pakk.

Esmasp. EMOs pandi diagnoos - pindluu murd ... millele järgnes 5 nädalat kipsi - 4.07-8.08. 

Kena lugu küll!!