2-4. juuli 2021
Tartust Tallinna
Sääsehirm
Kell on 4 pühapäeva hommikul. Pikavere ja Vaskjala vahel. Päike tõuseb, valge on juba mõnda aega, aga nüüd tõuseb päike. Ereoranž kera, valus on vaadata. Lagedatel heinamaadel on udu - paks valge kohev vatt. Libiseme vaikselt selle sisse, teraskülm. Rattakindast väljajäävad näpud hakkavad külmetama ... naljakas, plusskraadidega mul näpud kunagi ei külmeta. Nüüd külmetavad. Lühikestes pükstes jalad ei tunne midagi. Muidu ka jahe ei ole, seljas on ainult õhuke kilekas. Aga näppudel on sigakülm. Merka on enda ja viimasest VA'st Reedalt laenatud koorikud selga ja jalga vedanud - ei paista, et tal väga palav oleks.
Ohvrikivi ja Võhmuta karjamõisa keldri KP lasevad korraks rattalt maha tulla. Ulmeline udu. Udus sõites on tunne, et lumi on maas. Poolniidetud heinamaa. Päike. Jägala-Pirita kanal aurab - paks valge toss. Natuke ebareaalne. Vesi on soe kui supp ja õhk on külm. Imelikult külm selle suve kohta.
Väike paus, sikutan kotist mingi ampstüki - maitseb kui sitt ... napilt pääsen oksendama hakkamisest. Ei suuda seda neelata ja sülitan välja. Rõve asi.
Expedition Estonia kolmanda päeva hommik. 250 kilti on seljataga, miski ~20km on Pirita TOPini. Lõpuni. Raske on.
Take me down to the Paradice City
Where the grass is green and the girls are pretty
Take me home (oh, won't you please take me home)
20 kilti hiljem ... toss nii otsas, et otsustan teha viimased 10 vändapööret ja siis maanteekraavi istuda ning veits nutta. Jalad valutavad, käed värisevad, mõelda ei suuda. Lihtsalt enam ei jaksa! No päriselt ka ei jõua! Veame ennast Sõjamuuseumi uksetaha välja Lagedil. Kell on 7 hommikul. Ilm läheb palavaks. Vaja on jõuda jõeni, sillani, sillamajakesest KP võtta.
Sõjamuuseumi teel on silt "Eramaa" - piilume aia taha - värav on lahti - edasi on ikka täiesti
private_property ... ei tahaks siit läbi tungida praegusel kellaajal. Pöörame tagasi. Kõrvalteel kordub täpselt sama - kellegi vuplid ja maika kuivavad nööril ...
no krt me ei tungi kellegi pesu vahelt läbi ju!!!
Aaa kuidas sinna sillale saab siis?
Põrnitseme mornilt kaarti - 1:50 000 kaart ei ava ennast nüanssides. Nagu Kirde sai! Sama tuim! Kell koos gepsuga suri Võhmuta kandis - unustasin talle öelda, et keera GPS'i träking lahjemaks, pead veel 3-4 tundi vastu pidama. No oli endaga tegemist. Ausalt. Tühja sest kellast, ei jaksa ebaolulisega tegeleda.
Me ei saa siit läbi, sõidame tagasi alla, Vaskjalast üle ja siis läheneme teiselt poolt jõge - seal näitab kaart miskit tänavat!
Kurat see on jäle, 10-15 lisakilti!
Iga meetri võit või kaotus on füüsiliselt tunda! Jalgades, põlvedes, psüühikas!
"Me ei saa siit edasi" - seda fakti keeldub aju kümmekond minti omaks võtmast.
Istume, sööme, joome, mõtleme! Paar tiimi tuleb veel - ajame neile mingit segast putru, nad vangutavad ka pead. Oleme üheksandal ehk viimasel kaardil. Nii kuradi lähedal lõpule ... ja sul pekki ei ole õnne!! Sel hetkel sa mõistad natukene, mida ekspeditsioonidel seiklejad võisid tunda:
sa pole kunagi kohal ... enne kui sa pole kohal!! Harju sellega, et sa lihtsalt oled kogu aeg teel, hahel kaugemal, vahel lähemal!
/kusjuures sealt ikkagi väga suure tõenäosusega oleks läbi saanud - no lähes kõik teised tiimid said/
Sõidame tagasi, ringiga. Väss. Me saame selle KP kätte, alla ei anna!
Vaskjala silla all käin jões ja pesen ennast puhtaks - oskasin KP45 ja 46 vahel mudakraavi ületades ratta kaldale vinnamise käigus sinna põlvini sisse sadada. Puhas pori - näen välja nagu poolkuivanud porine rott - poolkuivanud porine rott, kes on väga läbi omadega.
So far away
So far away
So far away
So far away
17 tundi varem ... kustun ära teel Järva-Jaanist Järva-Madisele. Kohe niimoodi päriselt ära. KP25 läheb Merka otsima Pringi talu keldrit, mina istun tee äärde puu alla maha. Ja olen. Iseendaga.
Mõtlen sellest, mitu erinevat olekut on fraasil
"ma ei jaksa enam"? Nüanssidega.
150 kilti on tuldud, sellest 130 rattaga ... krt ma olen sel aastal üldse miski 400_miinus kilti rattaga sõitnud. Keegi just VA's mainis, et ta sõitis enne Expediitsi viimast korda rattaga, kui oli 15 aastane :-) ... mul pole põhjust viriseda!
Carbonexi imemistablett teeb oma töö - Merka leiab punkti, mina iseenda. Seiklus jätkub!
Ver 2 plötast on Järva-Madise VA's 3 KP'd hiljem ... lihtsalt vajun puu alla maha. Hea on olla, sulle antakse süüa, juua, paberiga peldik, vahetusriided. Kirik.
Kurat, elul pole üldse midagi viga!! Aga laske mul natukene olla ...
I wanna go, I wanna go
Oh, won't you please take me home
I wanna see how good it can be
Oh, won't you please take me home
4 tundi hiljem ... jalgsiträkk Vargamäe-Simisalu-Laeksaare raba-Seli raba-Paunküla. No ja sealt siis veel edasi Rõõsale. Tüvimaastikud. 30+, päike laksab lagipähe, sitikad viivad tükke laste toitmiseks.
Tööd pead sina armastama, küll siis näed, kuidas Vargamäe sind armastama ja sinu eest hoolitsema hakkab!
Sittagi ei hakanud. 6,5h jalgsiträkki rabas, kõige võimatumas next_to_nowhere's. J-Madiselt Paunküla äärde. Oli hetki, kus tegime otselõikeid ja oli hetki, kus jäid tegemata.
Loha-loha-loha-loha-loha - see on sinu ainus õnnistus, mida sa pead hoolega järgima ja mida sina mitte ei tohi kaotada. See viib sind õndsusesse ... aga võib viia ka põrgu, kui sa hoolas ei ole. Nii et ole ettevaatlik oma teel! Sa ei pea mitte kiirustama ega üleolevalt sellesse suhtuma!Seli järve alt ei tabanud ära loha - läksime mööda laudteed suure ringiga läbi Vahessaare. Tüviteksti ja sisekaemust oli kõvasti. Vargamäe ja Kollassaare kaevud - elu kõrghetked. Väntad sajandivanusest salvkaevust välja ämbri külma selge veega. Pool sellest otse makku, pool endale kaela. Kirkalt jäine vesi. Parima maitsetu maitsega maailmas! Jammmmm!
Nüüd ma tunnen, et Vargamäe armastab mind vastu!!
Maa sool!!
Take me down to the paradise city
Where the grass is green and the girls are pretty
Oh, won't you please take me home
6 tundi enne Kollassaare kaevu ja peremehe Erki Vaikre pajatusi ... sõidan kõssa-kõssa Järva-Jaani. Tervet suurt seltskonda hoidis sadulas vertikaalselt ainult teadmine, et JJ's on POOD!!! Ja poes on KÜLM ÕLU!!! Takerdusime Olerexi, kust sai kõige kiiremini õlle ja singisaia - ossaramp kuidas see maitses! Tsivilisatsioonis on ka vahel mõningast iva!
KP24 Vanatehnika varjupaik oli daamiga mehitatud, too juhatas tuletõrjeautot otsima. Mis tekitas meis küsimuse - kas proua peab nüüd 48h passima seal maja ees ja tiime ootama. Meie olime ilusal päevasel ajal, aga öösel?? Näiteks kell 3 hommikul ... järsku tuleb keegi? Aga järsku järgmised 2 tundi ei tule??
Take me down, lead me 'round
Oh, won't you please take me home
Reede pärastlõuna .... paigutame kanuu Endla LK algusesse Kärde lähistel ja kimame Tartusse. Enne starti teeks ühe korraliku söögi kõrtsus - näiteks Wildes. Pole ammu käinud ... aaaga .... Wilde on pekki keeratud!!!! Täiega!! Mingit peent kohta on üritatud teha vist, süüa on 2-3 imelikku praadi - jube nõme!! Inimesi ka pole. Oleme valmis juba lahkuma, aga ... ahh võtame mida on! Külm õlu kenas klaasis maitseb ikka väga hea, pagan teab, mis meid 3 päeva ees ootab???
Kell 21.00 Tactical Foodpack Expedition Estonia start. Tartu Raekoja plats.
Seljakad seljas, rattad käekõrval.
Miks me siin oleme? Mingi hetkeemotsioon
"aaa pekki lähme ka!!!"?? Võib olla ... eks see selgub järgneva 25-30 tunni käigus? Hiljemalt pühap. õhtuks tahaks Tallinnasse jõuda. No tegelikult tahaks ikka nats varem sinna jõuda.
Nagu
Silver Eensaar ütles:
"raskused on hetkelised ... need saavad ükskord läbi ... ja need ununevad ... aga jääb teadmine, et ma tegin selle ära!"See lihtlabane lause saab järgneva 35 tunni jooksul omale tähenduse. Kild killu, kiht kihi haaval tuleb sisu. Sa oled teel. Ma ei saa öelda, et ma kõike seda 35 tundi nautida oskasin, aga kiiret meil ei olnud. Taas oli tuline õigus Silveril:
"Kuhu Teil kiiret on? Istu kännule ja naudi hetke... ok parmud, peab edasi minema!
I wanna see, what a woman can be
I want to take you home
Take me down to the paradise city
Where the grass is green and the girls are pretty
Oh, won't you please take me home
I wanna go, I wanna know
Oh, won't you please take me home, yeah baby
1 tund elik 13 kilti peale starti ... täispuhutud madratsitel forsseeritakse Emajõge.
Olukord on hull, vaikselt laskuva päikese käes puhuvad paljad ja poolpaljad kehad Emajõe luhal siniseid madratseid täis. Nõrgemad kasutavad käsipumpa, päris nõrgad elektripumpa ja tugevad puhuvad!
Üllatavalt kiirelt saan puhudes paksu madratsi täis!! Riided seljast - härrad ja daamid ujuvad ainult paljalt või suspedes - sumatan vette, Merka annab ühe ratta, siis teise ja siis riietekotid. Vaikselt, peaaegu hääletult libiseme voogudesse. Vastuvoolu. Jõe peal on paks camo-toss, aur, kahurisuits ... on aimata haavatute oigeid teiselpool jõge. Peakohal lendavad hävitajad, droonid, kurvi taga pikeerivad Messerschmittid, nende jäle ulgumine kostab siiani. Õõv ja õud on laskunud jõele!
Vesi on nii soe, soe ... Piiroja Raio törtsutab oma kalapaadiga jõel ... fotograaf klõpsutab pilte ... nad on nats paralleelreaalsuses praegu. Pärismaailm on teises jõeservas - toss, plahvatused, automaadivalangud, nutt ja hala!!
See jõgi peab saama ületatud - tulgu või surm!!
Midagi sellist on rajaraamatus kirjas. Kuskil 500-600m ujumist. Midagi, ei kotte, rattaid ega muud stuffi ei tohi maha jääda. Ainus abivahend on madrats. Madratsi ümber on rihm, millest omakorda tuleb rihm ümber minu. Ujumine ei vii eriti edasi, osad on visanud kõhuli rattale otsa, vänt ... teadagi kus ja sõuavad kätega nagu hullud, võigas irve näol. Mõnel on ujumislabad, mõnel lestad ... igasugu ulmestuffi vees libedamaks liikumiseks hakkab silma. On ikka ettevõtmist!
Meie jagame matsu ja üritame astuda mööda kaldaserva - jõhkralt on mingeid kive ja orke vees - karjatus karjatuse otsa - vesi värvub tasapisi punaseks. Kohati kaob põhi jalgealt, pead vajuvad vette, osad ei tulegi enam veealt välja ... aga aina uued madratsid tulevad ja tulevad peale - tuhanded ja tuhanded. Vastasel pole mingit lootust seda invasiooni peatada!!
Oleme päris kiired ja möödume nii mõnestki tiimist - mina köiega ees tirides, Merka tagapool lükates. Lõpuks tuleb maabumiskoht. Riided selga, madrats tühjaks ... uuuuhhhhhh - ellu jäime!! Oli õnne!!
Just a urchin livin' under the street
I'm a hard case that's tough to beat
I'm your charity case so buy me something to eat
I'll pay you at another time
Take it to the end of the line
7 tundi hiljem ... taas vees - kanuuga Endla järvel. Kaardile joonistatud saared, saarekesed ja muuvärk on
more like guideline - reaalsus on sootuks teine, põhkugi aru ei saa, kust need jõed jooksevad, kus KP15 on. Puhas GPS'i järgi panemine - ei kujutagi ette kuidas seal kaardi järgi oleks saanud sõita ... kuigi seda tehti. Kalamees poetas meile nokaotsast vahepeal
"hoidke kõvasti paremale!!". Me ei mõistnud täpselt, miks ta soovib meid heinamaale sõudma suunata ... aga tema jutus oli uba sees!!
 |
2 võimaliku lõiget -
pikem on nö. kraav |
Kanuuträkil oli üks koht, kus oli variant otse läbi metsa lõigata. Käisin vaatamas - aga ilge võss oli - sealt 250m läbi rammida kanuud tassides, kus ka rattad sees - no ei tundunud väga mõistlik. Sõudmine tuli hästi välja meil, ainult paar omaarust kavalat lüket võttis kõvasti aega maha. Võiks öelda, et see oli Expediitsi üks mugavamaid distsipliine! Kanuu läbimist tähistasime kaasaskantud õllega - mõelge kui külm on õlu, mis on kanuu põhjas vastu vett olnud 4,5h!! Mõnušššššš!!
Take me down to the paradise city
Where the grass is green and the girls are pretty
Take me home, yeah yeah
12 tundi hiljem ... taas vees, ilma madratsi ja kanuuta. Oleme jalgsiträkil jõudnud Paunküla veehoidla äärde ja KP'd on saartel. Ujumine on küll meie ala, aga ikkagi seljaka ja tossudega pole see kuigi mugav. Oleme teadlikult eelmises VA's Järva-Madisel seljakad üsna tühjaks teinud. Aga ikkagi - oleks võinud kilekoti kaasa võtta - seljakad sinna sisse, nats õhku ka ja küll ujuvad. Nagu võluväel on kohal tuttavad inimesed, kes võtavad endale meie prügi (tühjad cocapurgid jms) ning leiavad suure prügikoti -
ekspediitsil peab õnne olema!!!
Ujumisetapil olevat võsast saart ületades saab kilekott veits torkeid ja teisel etapil ta liiga palju õhku sees ei hoia. Lisaks saab mu seljakas läbimärjaks ... mis on tegelikult savi. Krt need saared on ilge võss! No nagu päriselt!! RMK saemees võiks seal mõne lõike ikka teha. Need saared ei saa otsa!! Murrame nagu pullid põhus edasi ja edasi ... järv ümber saarte on ammu otsa saanud, minumeelest Tartu maantee on ka ületatud ... aga me oleme ikka veel saarel!! Sõna otsese mõttes-
jumalapäike läheb ka enne looja kui me siit põrgust pääseme!! Lõpuks pääseme ... kuniks üks buumeriga vend üritab meile selgeks teha, et me käime tema tee peal. Et see asfalttee läheb läbi tema hoovi ja see tee on tema oma!!! Lubame üsna tasa kõndida, et asfalt ei kuluks, igaks juhuks vabandame ette. Ilmselt reedab visuaal meie täielikku ükskõiksust tema arulageda mure suhtes ... ta pikalt ei proovi.
Rõõsa järvede juurest võtame paar punni juba poolpimedas ning lõpuks oleme VA4's. Päike on loojunud. Seljataga on
26,5h ja 215 kilti ekspediitsi! Andke ruttu Vana-Tallinnat!! Randy ja Reeda käivad välja kohe 2 pudelit!!! Vot see on hoolimine sõbrad!! Mul kisub silma vesiseks.
Jalad valutavad, ville vist õnneks ei ole. Suurt midagi ei taha enam!
Rags to riches or so they say
Ya gotta keep pushin' for the fortune and fame
You know it's all a gamble when it's just a game
Ya treat it like a capital crime
Everybody's doin' the time
20 tundi varem ... tuuseldame rattaga Kurista linnamäel, kus ilmselt tegime ekspediitsi kõige suurema träkilt väljapaneku. Kuidagi õnnestus ööpimeduses miskit sassi ajada ja jõuda lähes Kurista asulasse mingit metsatööstuse trassi mööda. Õnneks jagasime õigel hetkel matsu ja sõitsime tagasi. Rohkem suuri erroreid polnudki.
No see gepsu järgi minek on ka muidugi teistmoodi, kui tavaline orienteerumine. Sa lihtsalt lähed ja sul on savi, mis sulle teele ette jäävad. Ja vahet pole kas sul kellas on kaart või pole seda seal mitte - lihtsalt lähed otse. Eriti oli seda märgata jalgsiträkil Vargamäe tüvimaastikel. Selles osas on meil veel arenguruumi - me ikka kipume orienteeruma maamärkide järgi.
Ühes kohas esimesel ööl oli meeletult nahkhiiri - nad lendasid lähes rattalenksu alt läbi ja tiirutasid ümberringi, kohanime ei suuda meenutada.
Küll aga suudan meenutada, et kolmanda tunni alguses panid Anneken ja Meelika meist mööda nagu postist ja kadusid kohutava kiirusega kuhugi. Nad lasid ilmselt tirri, mina väntasin nagu jõudsin, aga järele ma neile ei saanud. Rohkem me neid ei näinudki. No rattasõit ilmselgelt ei ole meie teetass.
Take me down to the paradise city
Where the grass is green and the girls are pretty
Oh, won't you please take me home
Take me down, lead me 'round
Oh, won't you please take me home
 |
| Johhaidii Linajärv!! |
27. tund, peale teist südaööd ... öö pimedaim hetk lööb meid ebaõnnega. KP 39 - mingi Linajärv!
Kurat see pole mingi järv raisk!!! GPS näitab kuhugi, käime seal ära, isegi järve ei ole, KPst rääkimata. Süstime jala ja rattaga süsteemitult ringi. Pikalt. Läheneme ühelt poolt ja teiselt poolt - isegi järve ei leia. Saad aru, me ei leia järve!! Ilge reljeef ja võss on. Jätame rattad teele, võtan GoogleMapsis kõige lähema koha ja üritame otse läbi murda - otse läbi võsa - näitab 350m. Käime täpis ära - no ei ole järve!!! Johhhhhaidiiii!
Meiega liituvad
Tammemäed. Lõpuks koos kuidagi leiame mingist imekohast KP. Voila!! Oleme otsinud tiba üle tunni. Alla ei anna!! Otsime nii kaua kuni tuleb peakorraldaja, korjab ära KP ja ütleb, et rohkem pole tarvis!!
Aega meil on. Juba viimases VA's oli aega - no seal, kus Vana-Tallinnat anti ja Merka Reeda riided ära varastas. Ja kus ilgelt hea supp oli!! Sest meil pole mõtet jõuda finišisse keset ööd. Mida me seal teeme?? Koju minna ei saa, sest seal magavad teised inimesed. Läheme hotelli või?? Seega igasugune aja parajaks tegemine sobis meile hästi. Kas muidugi tund aktiivselt kottpimedas reljeefiga võsas oksendamiseni midagi otsida on just parim variant, aga ...
Kui päris aus olla, siis veidi ikka on juba kõrini. Rattaga sõitmine enam ei köida. Valus on. Ajuti on ikka kohe väga valus. Nagu miskid punnid oleks pe...es. Istumisasendit peab sättima!
Oh, won't you please take me home
Teise päeva hommik, 7 tundi peale starti ... minu highlight!! Oleme lõpuks ennast väljavedanud esimesse VA'sse. 92kilti ratast seljataga, rohkem kui kunagi varasemas elus järjest sõidetud, kenasti lössis, jalad valutavad, kõht nats tühi, korralik tüdimus rattasõidust ... ja seal on ilmutis! Reeda ja Kadi ja Randy on püsti pannud muheda olengu - kas ma kuulen õigesti - ehe Guns N' Roses. Ulme! Päriselt ka või? Ikka ilmsi on see või?
Take me down to the Paradise City!!!
Nii vähe on inimesele õnneks vaja - soe valmis Tactical Foodpack, lonks Vana-Tallinnat ja G'N'R - aitäh teile sõbrad! See tegi meele tõeliselt rõõmsaks.
 |
| Sopa allikas |
Aitäh ka Ethel ja Rain kanuu lõpu VA's ning Silver Järva-Madise VA's - kui sa näed laual kahte valmis Tactical Foodpacki einet ja sealt aetakse eemale pealetungivat rahvast, sest need on spetsiaalselt Sääsehirmule tehtud ... selle hetke nimel võiks surra.
Aitäh Estonian ACE Adventure/La Sportiva tiim - see ekspediits oli super!!
Respect kõikidele esiotsa tiimidele - Sander&Riivo, Ain, Ripskin (poiss, sa pead veel veits mehistuma!!), Heiti ja saatetiim! Ning niisama konkurentidele Parts & Käsik - järgmine kord ärge vajuge pehmodesse ära; Imbi (kõva panemine, respect!!), Anneken & Meelika (kuidas teil nii kaua aega läks, lootsime, et olete kiiremad). Ning siiras vabandus tiimidele, kellele me Lagedi sõjamuuseumi ees teadmatusest pada ajasime - ärge pikka viha pidage!
Müts maha vanameister Etsi ees, kes tegi kaardid!! Nu need ikka olid!!
Ja kõikidele teistele kaaskannatajatele - ei vaju pehmoklassi ära eksole:
* mingit elektroonilist si-keppi pole ekspediitsil vaja - keda me petame
* punktis käime tähise juures kohapeal, tutvume kohaliku aja- ja kultuurilooga
* rajaraamat on põues ja seda täidetakse mõttega
* punni otsitakse kuni leitakse ... või surrakse
* kui punn jääb vahele, siis minnakse tagasi ja võetakse sellest punnist alates kõik KP'd uuesti
* saatetiim ei tassi minu kotti - sõna "saatetiim" on juba pehmo!!
* kui on distsipliin "rattad madratsil" või "jalgsi", siis see seda täpselt ongi
Kurat, mingit pehmot pannakse!!!
Take me down to the paradise city
Where the grass is green and the girls are pretty
Take me home (oh, won't you please take me home)
Take me down to the paradise city
Where the grass is green and the girls are pretty
Take me home (oh, won't you please take me home)
Numbrimaagia:Aeg: 35:15:22
Distants kokku: 291km
Ratas: 229km
Kanuu: 21km
Jalgsi: 41km
Start - VA1 - 7:25 (ratas)
VA1 - VA2 - 4:33 (kanuu)
VA2 - VA3 - 4:29 (ratas)
VA3 - VA4 - 9:46 (jalgsi)
VA4 - Finiš - 9:02 (ratas)
Pildid ... ohh igalt poolt, osad on Silverilt ja Aldis Toomelt, Viiult ka - aitäh!!
