Laulasmaal Libahunti jahtimas

22.05.2021
Laulasmaa
Ratas 5h
Sääsehirm

Selline hurmav Lohusalu poolsaar

Sundisime ennast rattasõitu harjutama - Expedition Estoniale oleme ennast mingis totaalses meeltesegaduses reginud - olles kaotanud igasuguse reaalsustaju. 

Lohusalu on tuttav kant, kogu lapsepõlve suved olen siin vanemate suvilas veetnud ja eks ka teiste poistega korduvalt poolsaare risti ja põiki ja ümber läbi kamminud. Aga see oli pluss/miinus 40 aastat tagasi. Siis oli riigikord teine, poistel olid huvid teised - polnud midagi ägedamat, kui randa uhutud tetrapakk, millel peal pooltuhmunud kiri MJÖLK või plastikust/korgist võrgupoid - ja maakasutus oli teine. 

Silt "Ära tule, tulistan" oli ainult vene keeles ja hoopis teistel objektidel. Ei meenu, et keegi reaalselt tulistanud oleks, kuid argumenteerimist liiga hilja õhtul ujuma minnes paaril korral NL'i piirivalvuritega on ette tulnud. Toona oli dialoog lühike, aga veenev - kiretu käskiv kõneviis. Ilma reaalse huvita, kas seda täidetakse.

Uuel ajal olen paraku olnud sunnitud pidama pikka vaidlust ühe teatud private property turvamehega, miks mul ikkagi võiks olla väike õigus mööda mereranda Nabe saarele minna. Ja seda korduvalt - argumenteerimist ma mõtlen. Esimesel korral võttis tema kabuurist püstoli ja osutas ülalmainitud sildile - täis reaalset tegutsemistahet, kui ma kasvõi pool sammu aiale lähemale astun, sest hozjain käskis mitte kedagi mööda lubada! Mina helistasin samal ajal politseile ja küsisin, et mis ma pean tegema, kui mind konest vallale kuuluval teel sihitakse?

Nüüdseks on merre kulgenud aed nats ümber tõstetud, aga sildid on jäänud. Ilmselt ka Hozjain.

Jossif Stalin Lohusalu rannas 1941

Näiteks tollest KP83 juures olnud 1941a. detsembris hukkunud "Jossif Stalini" 5 NL'i sõjaväelasele pandud mälestuskivist polnud mul õrna aimugi. Hukkus 2000+ inimest, mälestusmärgile sai kirja 5, teised olid vist mõttetud indiviidid - ei väärinud toksimist?? 

Ilmselt pole ma siia sattunud hoopis seetõttu, et sadamast edasi poolsaare tippu tavaline inimene ei saanud sattuda. Tol ajal. Seal olid need poisid, kes valvasid, et vaenlane ei tuleks. Riisusid rehaga õhtuti rannaliivale triipe, et jälgi tuvastada. Vaenlane jäigi tulemata, mõned said siiski minema ...

Mul oli ilmselge eelis KP82 LÜ's. Anagramm muusikute nimedest, kes on/ei ole Laulasmaaga seotud. Sumera suvitas meist 2 maja edasi ning Kaljuste suguvõsa teadsid ka kõik. 

Reindorff, "Rannamänd"

Tuntud kunstnik Günther Reindorffi leibkond oli teine naaber - mändide_kõikide_ okaste ja õõvastava põhjakonna joonistaja oli kunagi ostnud kalurilt pärismaja. See oli tõsine 3-korruseline loss! Meil kõigil teistel olid miniatuursed 60'ndate kuubikukujulised suvilad - köök, poolteist tuba ja soemüür. Porgandi-, tilli- salati- ja hernepeenar liivahunnikus - seda tuli pidevalt adruga, mida tassiti rannast ööd ja päevad nõrkemiseni, väetada. Mõned maasikad ja õunapuud - valge klaar!. Inimene vajab rasket tööd, mässamist ja loodusega võitlemist. Siis tuleb armastus ... võibolla. Tüvitekst igal pool.

Aga vot tolles eestiaegses villas pesitses suviti üks vahva poiss Hannes - temaga sai ikka igasugused tembud tehtud, seda enam, et ta oli minust tubli 7-8 aastat vanem. Loomulikult sai reaalsuseks elatud ka Kalle Blomkvisti Rooside sõda koos Suurmõmmiku peitmise ja otsimisega. Rattatripid Desnaga tollal ülerahvastatud Klooga-Randa jätsi sööma ning kinnisesse Klooga asulasse. Esimene paberfiltriga Ruhnu sigaret. Salamahti sissehiilimine Lohusalu ENSV ministrite nõukogu pansionaadi puhvetisse - nägin esimest korda päris banaani ja virsikut. Hannes (kui juba vanem 14-15 aastane nolk) ostis mu isale plekkpurgis Carlsbergi õlut - isa vaatas silmad pärani. Purgiplekk oli nii tugev, et täidab siiani suvilas pliiatsitopsi rolli.

Pansionaat laguneb, Hannes emigreerus nõuka-aja lõpupoole salapäraselt Rootsi.

Meie ja Sumerate vahel oli metallikunstnik Elmar Eigo suvila. Härra oskas kõiki töid maailmas, kus natukenegi metalli oli vaja käsitleda - näiteks torundus. Ulme, kuidas ta veevärki tegi. Või siis lahendused, kuidas saata pisikesi poisse rõngastega salvkaevu puhastama. Kaevu voolas liiv ajapikku sisse ja seda oli vaja süvendada. Kaev oli 15+m sügav - veepeegel vaevu paistis. Ühtede rakmetega tugevama raudämbri peal lasti mind kaevu. Seal all oli jube külm, kitsas, erikrdi ebamugav ja ... hapnik sai otsa. Päriselt!

Seisid jalgupidi vees ämbri peal, puhvaika seljas ja pisikese kühvlikesega tõstsid teise ämbrisse liivakest. Hingeldasid ja higistasid nagu tont. Selline päris aegavõttev 75% alaealise tööl põhinev tehnoloogia oli. Aga muid variante ei olnud. Too üles-alla transporteeruv liivaämber oli siis teiste rakmete küljes. Tibake jube oli põhjast vaadata, kuidas liiva täis ämbrit välja vinnatakse ... ja sa oled seal all ... et kui too ämbri_vigur_agregaadi miski sõlm peaks otsad andma, siis ... asjad kukuvad tavaliselt ikka ülevalt allapoole - 10+ meetrit vaba langemist ... aga ei langenud!!! Kordagi!

Nabe saar
Foto E. Väljal, 1981
Etsil on ka üks jube äge
pilt Nabe saarest

Kiire kasv puberteedieas mind päästis ... järgmine kord enam kaevu ei mahtunud, sest oli kiitsakamaid poisse. Õnneks! Ma ilmselgelt poleks enam julgenud minna ka.

Selle suvilate asumi nimi oligi Heliküla. On siiani. Ainult inimesed on nüüd juba enamuses teised. Küll aga peab iga jupike teed omama EV's nime, nii ongi okastest ja käbidest tee, mida mööda eelmainitud suvilateni saab - Lepo Sumera tee.

Eks seetõttu olid poolsaare KP'de asukohad mulle enamjaolt teada - suurt viga rattaga seal ei teinud.

Kuskilt lapsepõlvest on meeles ka ähmane mälestus, et kõik see, mis jääb Tornimäe aianduskooperatiivide taha ... no see on ilge võss ja porr. 

Hea on tõdeda, et mõni asi siin maailmas ei muutu kunagi - seal oli endiselt ilge võss ja porr. Juba esimene punkt - KP70 - mingit kaardil joonistatud teed sinna ei läinud. Või no ütleme, et see oli more_like_guideline. Ja nõnna kena kergelt soine harju_harilik võss laius ümberringi! Vegetatsioon on täies hoos.

KP53 ümbrus oli ikka porride porr. Soine, kivine, lehtpuuvõsa nii tihe, et ratta lenks ei mahtunud puude vahelt läbi - pidimegi jõuga võssi lihtsalt pikali suruma, meeter meetri haaval teed murdma, ratas kord õlal, kord lükates, kord tirides. Ja aega kulus!
Selle õuduse nahka läks ka meie teine 5-5 üritus - KP53-52. Lõpuks loobusime järgmisest suunamurdmisest, KP26 all olevat teed ei leidnudki! Võtsime lohutuseks KP82. 

Edasine seiklus möödus õnneks valdavalt rattasadulas.

KP27 tegi meile sajaga tünga. Otsisime pikalt ja korduvalt - kaardi järgi on karjääri-kribak tee ääres. Ja KP samuti. Ei olnud. Üsna kaugel olid.

Keila-Joa poes ei käinud. Tavaliselt Lohusallu suvilasse minnes ostan sealt jäätist, vanasti Väikest Tommi, nüüd pikemat aega juba Vana Toomast. Rahvamassid vallutasid juga ja lossi, meie tõmbasime oma teise 5-5 träki. KP56-55. Vähemalt andis rattaga sõita. Kui mitte arvestada uude veepuhastusjaama tõmmatud liivast trassi, mis on kirjas teena, aga mis seda mitte ei ole. Olen korduvalt selle orki astunud ... ja nüüd taaskord. Seekord veel rattaga - ei õpi inimene ikka midagi!!

Nagu ka sellest, et pole mõtet tungida kunagisse EKP funktsionääride Keila-Joa suvilate rajooni. Ja ei ole mõtet läheneda ülevalt KP20le, mille kohta kaardilt on selgelt näha, et see on all. Kaljude all. Ja see on just üks väheseid kohti astangult, kust ei saa alla. No tähendab tervislikult ei saa.

Träkk

Kiire oli ka juba tiba, liiga kiire, et ringiga turnima minna. KP40 ja 50 tulid suhtkoht lihtsalt. Olid jälle natuke teada asukohad.

Tulemused:
RODH 3. koht
200 silma
42,8km
Aeg: 4:58.41

Ikka hirmsasti hea, et Libahunt viitsib korraldada. Selliseid seikluse nüansiga rogaine, Respect!!!

Pildid internetist, kus nägin, panin autori nimed ka. Aitäh!