Nõmme talikarsumm
50m vabalt
Ma ei saa kuidagi kinnitada, et mulle meeldiks hullupööra taliujumine. Või et ma oleks sellega üldse kunagi tegelenud. Ei ole. Kui, siis ainult saunast zipsti jääauku ja välja. Ei naudi seal olemist. Kui vesi on miski pluss_paar kraadi ... külm on ju!! Suvel on vesi soe, siis saab ujumist nautida. Või talvel basseinis.
Aga öeldi, et ma pean minema 1. veebruaril Nõmme välibasseini ujuma - "Nõmme karsumm" nimeline taliujumise võistlus.
50m vabalt on distants!!
Talvel vette??? ... noojah, mis talv see ka on. Mõistlikul kujul vett (jää, lumi vms.) ju sel aastal ei ole ega vist ka ei tule :-(
Vee temp. oli väidetavalt +1,5C
Jalaga katsudes - errrrri_krdi külm. Varvas tahtis otsast kukkuda. Mõtlesin, et ma vist ikka ei lähe starti. Päriselt!
Samas ... eks see külmatunne on kinni mõtlemises!
Krt, vist ikka ei ole - mõtlesin käega vett katsudes - see vesi on nagu päriselt ikka jõhkralt külm!
Kuna enne mind olnud 3 vahetust x 4 inimest kõik startisid ja ujusid lõpuni ... ja olid veest välja tulles naerusuised ... no ma siis ka mõtlesin, et teen ära! Mõtlen, et pärast on soe saun, soe tünn ... mingi hullult hea enesetunne pidi tulema jms. naudingud! Et suudan küll!
Loos määrab mulle esimese raja.
Riided maha!
Jopet hoian seljas sisuliselt viimase mintsini. Isegi prillid panen enne ette, kui jope ära võtan. Manan endale enesetunde, et jube soe on, ma olen lõdvestunud! Ma suudan! Ma olen hüljes! Ma ei tunne külma! Ma teen selle ära!
Vette!
Assamait ... uuuh, kuidas ei tahaks siin olla!
Asend!
Reeglite järgi toimuvad kõik taliujumise stardid veest, üks käsi ees, teine hoiab redelist või servast. Esimene õlg peab olema vees. Raske on hoida seda asendit, sest lõdisen hullult. Kuigi rohkem kui külmale, mõtlen juba distantsile, sest eesmärgiks on ikkagi 50m mitte niisama läbi lobistada, vaid ka kiiresti ujuda. Mõtlen tehnikale, millele pean rajal mõtlema - kätetööle - hingamisele - jalgade tööle. Külmale hetkel niiväga ei mõtlegi ... kuigi lõdisen päris korralikult.
3-2-1-Läks!
Tõuge seinast läheb täiega pekki!! Osalt seetõttu, et sein on libe, teisalt seetõttu, et vastik on pead vette panna, kuskil kummitab ka fakt, et taliujumises ei tohi sukelduda pikemalt kui 5 meetri ... mitte et keegi seda siin mõõdaks. Aga nats vist kardan ikkagi. Ja lisaks tahaks jubedalt ennast liigutada, et natukenegi sooja saada. Hakkan kohe sisuliselt paigal kätega kahmima, et hoog üles saada.Hingan üle 4 tõmbe, vahel ka üle 5. Hingamine taliujumisel on selline so-so. Hapnik jõuab küll kopsudesse, aga sealt edasi enam mitte. Sellise temperatuuriga keskkonnas tegeleb organism kõige muu, kui hapniku verre viimisega. Seega kulgeb 50m täiesti anaeroobses võtmes - vahet pole palju ma hingan - kasutada on reaalselt ainult see hapnik, mis bassu serval juba oli lihastes.
Distantsil väga ma tehnikale siiski ei mõtle. Korra või paar käib peast läbi mõte "jalad korralikult tööle!!!" Põhiliselt mõtlen sellele, millal krt. see läbi saab??? Hingan paremale ja näen, et alles bangalo keskel, seega kuskil pool on veel ees. Alles nii vähe läbitud??? Terve igavik olen töötanud juba ju!!
Bassu põhi on mõnevõrra tume ja vesi ka, seega ega otsasein eemalt ei paista. Üritan bangalo ja pealtvaatajate järgi paremale hingamise ajal aru saada, palju jäänud on. Laktaat teeb oma töö, lihased muutuvad kangeks, liigutuste sujuvus ja lõtvus kaob tasapisi, tempo ilmselt langeb. Selle tõdemine viib kangutamiseni - tahan kiirust säilitada, maksku mis maksab. Maksab selle, et pea vänderdab üles-alla, tõmme hakkab jube vara, käsi vajub ära, libisemisfaas jääb olematuks, tõuge alla ei lähe lõpuni. No ega ta juba alguses ilmselt ei läinud!! Veetakistus suureneb - keha pole enam optimaalseimas asendis vee suhtes. Nurki on siin-seal. Need pidurdavad kulgemist, ilmselt on seda bassu servalt ka silmaga näha - kiirus langeb, tehnika laguneb drastiliselt viimasel neljandikul.
Viimased 10 meetrit olen kõvas hapnikuvõlas, vaatamata üle 3 tõmbe hingamisele, mis on sellises sprindis ilmselgelt arulagedalt tihe. Peas käib mõte, pekki ma ei jõuagi lõpuni! Kuidas see 50m nii pikk ja raske saab olla???!!
Kangutan hirmsasti. Sein paistab, suudan viimase tõmbe kiirustamisega ära rikkuda, mitte lõpuni sirutada ja pooliku veel sinna otsa laduda - saavuan lõpuks maksimaalse ebaefektiivsuse.
Olen finišis.
Tõstan pea veest, valutab ilgelt, ronin redelist välja ja kogu maapind kõigub.
Pea tõesti jäledalt valutab - on see külmast veest või hapnikuvõlast? Pigem vist ikka külmast. Kisun prillid ja mütsi peast, ronin sooja tünni, tõmban suusamütsi pähe - pilt tuleb tasapisi ette tagasi. Mingit ohjeldamatut mõnutunnet ... no ei tunne, ausalt ei tunne!
Kas teeksin seda veel ... praegu ikka ei teeks küll!
Aeg lendab .... saunalaval käimine ja soe dušš paneb mind isegi arusaama inimestest, kes tegid teise stardi 3x50 teateujumises. Kui oleks kästud, oleksin ilmselt ise ka läinud :-)
Aga vaatame siis täpsemalt üle, mis rajal juhtus:
Teatavasti ujutakse tänapäeval nö. mittesümmeetrilist krooli. See tähendab, et käed ei ole õlgade suhtes alati vastaspunktides.
Sprindis on see vähem märgatav - käte liikumine on lihtsalt võimsam, jõudu kulutavam ja libisemisfaas on nii ehk teisiti lühem. Pikamaaujumises on selge suund ebasümmeetrilisusele ja rõhk libisemisfaasile.
Sellele tehnikale on päris raske alguses pihta saada, eesolev käsi tahab ära vajuda, eriti hingamise ajal. Aga see annab oluliselt pikema libisemise ja seeläbi ka parema kiiruse.
Paremal "ilus" näide, kuidas eesolev käsi vajub mulinal läbi ja läheb kõvasti liiga vara tõmbesse (olen lähimal rajal). Sel hetkel peaks mu parem käsi olema kenasti ettesirutatult pea kõrval, libisema, ootama...ootama...ootama kuni vasaku käe küünarnukk jõuab oma kõrgeimasse asendisse. Alles siis hakkab parema käe tõmme.Lisaks on ühe jala kand liiga veest väljas, põlvest liiga kõver - löök tuleb põlvest, mitte puusast - see kõik tekitab suuremat sorti veetakistuse ja kiirus raugeb ... kuigi ma omaarust hullult töötan.
Täpselt sama viga siin - krahmin kohe tõmmata, selle asemel, et natukenegi libiseda ja kiirust säilitada. Tegelikult oleksin jõudnud selle tõmbega kenasti lõpuni libiseda. Aga pilt oli päris taskus, hapnik otsas ja sisuliselt ei hoomanud ma eriti täpselt palju otsaseinani maad on. Ei suutnud enam millelegi mõelda ega mingeid liigutusi kontrollida.Tegin automaatselt seda, mis lihas/liigesmälus olemas on. Mida rohkem hapnikuvõlas ja väsimuses, seda ebaökonoomsemaks mälus olev liikumine muutub!! Kahjuks :-(
Ujumine on vist üks kõige tehnilisemaid spordialasid. Selles mõttes, et iga hetk, millal sa unustad teadlikult enda sirutamise või, hoidku jumal, teed vale liigutuse - edasiliikumine takerdub hoobilt ja silmaga nähtavalt. Kuna keskkond on liikumist vägagi mittesoosiv.
Õhus võid rapsida ja vänderdada palju tahad - kui jõudu on, siis tõmbad ennast lõpuni ja kõik. Õhutakistus ju sisulist rolli ei mängi. Ilus vaadata vo. alati ei ole, aga tulemuse teeb tugev ära. Nu enamus 40+ spordimehi jookseb/suusatab/sõidab rattaga nii et tolmujutt taga. Kõva lihasjõud ja hea hapnikutarbimine kannab pjedestaalile lihtsamalt kui filigraanne tehnika. Tehnika harjutamine on vastikult ebameeldiv, eriti meie eas. Võtab jõhkralt aega ja kilometraazi üldse ei kogune! Tulemuse saab ka lihtsalt mahtu tehes ju! Kusjuures nii ongi!
Ujumises on lood teised - iga vale liigutus takistab silmnähtavalt libisemist. Veega tuleb koostööd teha, mitte selle vastu võidelda - eriti on see oluline liikuvas avavees. Nurk põlves, käsi valesti vette, pea liiga püsti, ei siruta täielikult jne. jne. - veetakistus suureneb hetkega kordades. Kui samas ka edasviiv tegevus jääb tegemata - tõmbekäel küünarnukk vajub läbi, jalg lööb puusa asemel põlvest, käe tõuge ei lähe lõpuni (kusjuures ujumine on tõukesport nagu suusatamine!!) ... siis ongi keeruline vees edasi saada.
Tulemused saadaval siit
Aeg: 35.97
Üldkokkuvõttes 13. koht.
40-50a klassis 2. koht
Sisemine soov oli kuskil 33-34 sekiga teha .... no alla 35 seki võiks 50m ikka läbida, olgu või jääaugus, aga ... läks rapsimiseks :-) Kaotus noortele ujujatele 9 sekki on ka natsa palju.
 |
| 1/4 läbitud, hoog on üleval, suudan liigutusi kontrollida |
Mõni pilt veel - siin on hingamine kaenlaaugust ja pea asend päris ilusad. Nii oleks võinud lõpuni jääda ... paraku järgmistel piltidel on pea juba ebamõistlikult püsti. Ju siis pea tahtis sellest jäisest veest rutem välja saada.
Sellel pildil on ka keha pöörlemine täitsa okei.
Nimelt on uuemas ujumistehnikas võetud heaks toon, et keha peab pöörlema küljelt küljele. Ehk õlad peaks olema paralleelselt veepinnaga nii vähe aega kui võimalik. Õlg tõstab käe veest ja ka õlavööde pöörleb.
 |
| Pea kuklas võib jõuda kaugele ... aga mitte kuigi kiiresti |
Vaata veeloomi - need on kõik eest teravamad, keskelt laiad ja tagant läheb jälle kitsamaks. Kala juba teab milline olema peab, et vees väle olla! Aga inimloom on eri krdi kandiline kolakas just ülemisest otsast. Täiesti sobimatu vette! Allapoole läheb nagu paremaks eksole, aga see aitab vähe!
Kui üks või teine õlg on veest väljas, on ka päris suur osa keha veest väljas - loogiliselt võttes peaks ka veetakistus siis olema väiksem. Mis omakorda peaks tähendama suuremat vee lõikamise kiirust.
 |
| Paneks pea veel siin vette, läbinuks järelejäänud 3+ meetrit 2-3 kümnendikku kiiremini |
Kohati tundub jube keeruline see tänapäeva ujumistehnika!! Tegelikult väga ei ole, suhtkoht loogiline on. Keeruline on seda harjutada ... eriti kui sul on lapsepõlvest oksendamiseni sisseharjutatud miski tehnika, mis enam päris ei vasta kaasaegsetele nüanssidele. Ümberõppimine on raske ja nüri töö - on olnud hetki, kus ma bassus tunnen mingit harjutust tehes ... pekki_ma_vist_upun_nüüd_ära siia :-)
Samas ... ujumine on ikkagi tore.
Kas seda peab just jääkülmas vees tegema aga ... kui vesi ei taha kuidagi jäätuda ja muul viisil teda edasiliikumiseks kasutada ei saa. Siis vist võib??