Brīvības Rogainings
Kolka, Läti
6h
Sääsehirm
Kuidagimoodi sattusin TAOK lehel rogainikalendrit sirvima, Riia rogainile sel aastal minna ei saa ... aaaga miks mitte minna siis Kolkasse??
Kolka.
See on tegelikult üks omapärane paik. Nii geograafilises mõttes (Kolka nina - kahe mere kohtumispaik), aga rohkem kultuurilises mõttes. Liivimaa ... see osa täpsemalt küll Kuramaa, aga kes mäletab enam Kuramaad? Kuralasi? Liivlasi õnneks veel mäletame ... kuigi viimane neist, kes liivi keelt emakeelena rääkis, on nüüd ka juba teistel jahimaadel.
2008 tegi seltskond härrasid (HML) maasturitel seiklus-kultuurilise ringi ümber Liivimaa - "Eesti lipp ümber Liivimaa - ELÜL 2008"
 |
| Liivi keel |
Uurisime ajalugu, kahlasime läbi olulisemad paigad, rääkisime inimestega, elasime ja hingasime seda õhku.
Ja me hakkasime mõistma selle maa kultuuri (mille üks osa oli ka alumine pool Eestist ja saared, hiljem ka ülemine osa), selle maa inimesi (paljuke neid veel alles on, näppude peal üleslugeda), nägime selle maa keelseid raamatuid (liivi keel on eesti keelele lähedam kui näit. soome keel), kuulasime selle maa muusikat, mõtlesime selle maa mõtteid ....
Ja me hakkasime aduma selle maa ajaloolist kurbloolisust - tekkimist, hiilgust läbi sajandite, seejärel vaikset allakäiku, hiilivat hääbumist, pöördumatut hukulemääratust 20. sajandil ja lõplikku väljasuremist. Oleme olnud tunnistajaks ühe rahva kadumisele igavikku ... suure ja kunagi nii elujõulise ...
See maa puges hinge!!
Mida me ilmselt kõik peale reisi tundsime, valas sõnadesse toona Lemo (Laur-Leho Kaljumets, aastal 2008):
Mis veel? Ahjaa, kui otsite liivlasi, siis viimane keelt kõnelev liivlane on 87 aastat vana ning ei ela üldsegi Liivimaal. Kolka küla on Liivimaa ja selle kultuuri viimane kants. Kusjuures Kolka nina on ajalooliselt hoopis Kuralaste kodu. Aga sellest iidsest rahvast ei tea enam mitte keegi mitte midagi - peale kolme tuhandet aastat õnnestus latgalitel, sisuliselt lähes kolmesaja aastase süsteemse integreerimisega meie väga lähedased hõimlased alla neelata ja lõplikult integreerida.
See paneb mõtlema…
Võibolla teevad kolmesaja aasta pärast mõned Rootsi härrasmehed oma hõljukitega ringi ümber Eesti ja otsivad kultuuri ning ajaloo jälgi. Ja võibolla elab näiteks Sõrve tipus veel üks eestlane, kes oskab keelt ja saab aru, aga kellel lihtsalt pole võimalik mitte kellegagi rääkida, kuna kedagi teist enam pole…
siinkõneleja sai tripi läbi-teinuna hoopis teise vaate eestlastele ja meie päritolule. Ühel hetkel ma mõistsin, et pole olemas sellist asja nagu Baltimaad. Ei saa ka olla võrdsete vendade koostööd. Kuidas saaksidki koostööd teha vallutajad ja anastatud? Me võime küll arvata, et tegemist on kauge ajalooga, kuid tegelikult on meie juured meie DNA-s ja veres väga sügaval. Meie oleme kasvanud ja seisnud põhjalast Ukrainani ja Uuralitest Poolani tuhandeid aastaid. Meie olemegi maa sool ja legendid, mida jutuvestjad räägivad. Me oleme eelmine generatsioon. Võibolla isegi üle-eelmine. Me oleme muinasjutt, mis on hääbumas. Nagu iidne Urartu riik või vanad Egiptlased. Me oleme erakordne haruldus ja ainult meie tobe geograafiline asukoht on lubanud meil säilida – olgugi, et best before on ammu läbi.
Me peaksime selle üle olema uhked ja tänama oma iidseid jumalaid, et meil on lastud jääda veel viivuks.
Eestlased peaksid korra kõik käima läbi Kolka küla Livu Centrast ja vaatama neid raamatuid, pilte ja kuulama muusikat ning liivi juurtega Läti giidi südamest tulevat nukrameelset juttu. Vot siis me saaksime aru, mis on meie tegelik saatus ja kui õnnelikud me oleme, et me saame rääkida Eestimaast, eesti keelest ja kultuurist. See on väike maailmaime. Ja me ei tohi seda hetkekski unustada. Muidu unustab maailm meid. Nii nagu meie oleme unustanud oma velled ja oma kunagise suuruse.
Aga nüüd rogainist ka.
Lätile tüüpiliselt oli kaart ... suur! Nagu füüsiliselt suur. Heast kõvast paberist ... aru ma ei saa, miks näiteks meil Xdreamil ei võiks sellisel lagunematul paberil kaart olla? Samas ... täitsa füüsiliselt väsitab ära sellise suure suht voltimatu paberi kaasaskandmine:-)
Lisaks oli kaart ... no omapärane. Kuna poolsaare keskosa on ilmselt nii karm reservaat, et sinna kahejalgseid ei lubata - siis oligi maastik mööda Liivi lahe kallast ja mööda Kura kurgu serva elik Läänemere kallast. Ja kuna Kura kurk ei mahtunud otse kaardile, siis jätkati seda kaardi keskosas - alguses oli natuke naljakas, aga tegelikult joostes ei seganud.
Samas plaanimine ... no oli nuputamist. Kumb serv siis võtta?? Alguses vaatasime idaserva ... siis otsustasime ikka põhjaserva kasuks - seal oli punne rohkem. Ja see plaan osutus lõppkokkuvõttes paremaks plaaniks kui idapoolse rannaala kammimine - linnulennukilte tuli põhjapoolsetelt träkkidelt vähem.
 |
| Träkk |
KP61 juures tegime väikese vea, nikerdasime liiga lõunasse ennast - horisontaalsiht oli suht väheloetav ning reljeefist ka tegelikult aru ikka ei saanud. Milline seljandik on peal ja mida pole ja mis sootriip on mis - suht ebamäärane. Ja sootriibud olid märjad ... tihtipeale ikka säärteni vees pidi solistama. Ja vesi oli paganama külm!!!
KP82 juurde üks tiim otsustas suisa läbi oja (loe: jõe) minna ... kooris riideid maha, sest seal oleks reaalselt tulnud 10-15m ujuda. Ei jäänud vaatama, mis neist edasi sai, vast võtsid ikka mõistuse pähe.
Seda on ilmselgelt raske uskuda, aga kohtasime rajal Läti Etsi!! :-)
Nagu päriselt päriselt! Selja tagant vaadates täpselt sama Etsile omaselt lennukas jooksusamm, sama värvi riietus, sama kehakuju tagant vaadates ... ainult prillid olid ees. Me Merkaga suisa ehmatasime ja ma oleks peaaegu juba hõiganud ... õnneks sain sõnadel sabast kinni. Uskumatu metamorfoos!!
KP71 juures oli kulunud 2,5 tundi ja ma sain litaki haamriga pähe. Kuni selleni oli enesetunne
meeldivalt hea ja samm jõuline. Erinevalt Merkast, kes koges algusest peale täielikku jõuetust. Mitte et see teda kuidagi aeglasemaks oleks teinud, aga ilmselt oli ebameeldiv. Edasine külm vesi kosutas nii mind kui ilmselt ka teda.
meeldivalt hea ja samm jõuline. Erinevalt Merkast, kes koges algusest peale täielikku jõuetust. Mitte et see teda kuidagi aeglasemaks oleks teinud, aga ilmselt oli ebameeldiv. Edasine külm vesi kosutas nii mind kui ilmselt ka teda.
KP57-90-80 träkid olid ikka juba vastikult pikalt ja sügavalt vees - nagu juba ebameeldivalt. Enne KP80 lagedal oli miski sügavam kännulise põhjaga kraav, kus kõik ikka isuga kohe puusa vette panid. Vastik!! Merkale üldse ei meeldi jääkülmas vees solberdamine, tal oli ikka tegemist. Kahjuks ma ei saanud kuidagi aidata ka. Mingid noored lätlased istusid meil kenasti sabas KP 71-49 ... täpselt samm sammu järgi tulid. Ega me suurt viga ei teinud, aga ega nad ei lõiganud midagi lühemaks ka :-)
 |
| Lauad olid lookas ja pererahvas lahke |
Joogipunkt KP47 juures oli täiuslik - hõõgvein (vist oli ilma alkota), suitsuvorst, soolapekk, puuviljad jne. Tõesti külluslik ja kosutav. Enne pikka tühja träkki. Müts maha korraldajate ees!! Lisaks IbuMAX ja järgmine 50 minti punktivaba jooksu tuli isegi üllatavalt lihtsalt, isegi kangus kadus jalgadest ... ja valgus kadus loodusest. Püüdsin jooksuotsal vähe kiiremaid samme teha, teadsin, et ükskõik kui kehv Merkal ka rajal ei ole, viimasel tunnil ärkab temas loom, kelle ainus esmärk on mind finišiks ribadeks joosta. Seda tuleb ennetada :-)
KP34 ei läinud otsima, lambiga kottpimedas tundus see natuke lootusetu ja aeg pressis ka peale, võtsime teel finišisse KP36.
Kokkuvõte:
117 silma
Aeg: 5:55.36
XV 6. koht (üldarvestuse 21.)
Läbisime 38,4 km
Täitsa normaalse tulemuse võlusime välja, ne ploho!!!
Eesti satsidest:
Armo Hiie kaaslasega XV 4.. ... 124p
Tiimnusik MO 10. ... 115p
Leppikud XV 8. ... 112p
Post Scriptum: enne võistlust sai tehtud kohustuslik külaskäik Kolka ninale. Makstud ära 1,5€ inimtühjas parklas parkimise eest ... hea küll, prügi oli koristatud, kõik oli kaunis ja viisakas. Suvel on see tõeline turistilõks. Vaatasime ära vastastikku kokkukäivad lained - Liivi lahes oli korralik laine, Kura kurgus see eest päris vaikne. Pildil olevasse KP'sse me võistluse ajal ei jõudnudki :-(