48h Extar ... elik risti-põiki (rattaga) läbi Ida-Viru

20-22.07.2017
Merka + Priit + mina = Sääsehirm
48h
Kohtla-Nõmme

Oleme ausad - eks see 48h tundi järjest seiklusspordi tegemine on natuke patoloogiline. Meditsiin ilmselgelt tunneks huvi nende persoonide vastu.
Kui osad võistkonnad läksid tulemust tegema, siis Sääsehirm läks katsetama, kas see kõik on võimalik. No 48h järjest! 2 ööpäeva!! Rattaga - joostes - rullitades - kanuutades - lisaülesandeid tehes ... ja kõik see orienteerumise vormis. Seiklusspordi Eestikad lühidalt!
Stardis on 18 võistkonda - selgelt ebanormaalsed inimesed!

Ilmselgelt midagi meile - tsiteerides Suurte Seikluste gurusid Mike Stroudi ja Sir Ranulph Fiennes'i (kes on mulle alati innustavaks eeskujuks olnud ja on siiani): "Me oleme täpselt samasugused inimesed nagu kõik teised. Kui enamus mõtleb teatavatel otsustushetkedel, et mina küll ei suuda sellega hakkama saada, siis meie teeme sellest küsimuse: kas me saaksime sellega hakkama? Kui juba on esitatud küsimus, siis on sellele vaja hakata vastust otsima!“
Ja vastust me tahtsime saada - kas 48h järjest on võimalik tegeleda füüsilise tegevusega võistlemise vormis?

Etterutates ütlen ... on täiesti võimalik selline aktiviteet - 2 ööpäeva järjest. Ja lõpus ei olegi sa ülimalt väsinud, pigem on muud mured - näiteks mul oli see asi, mis rattasadulale toetab - no see oli täiesti lõhki ja ribadeks - täies kooseisus. Jajaaaa kõik asjad, mis seal on. Kõik!! Korralikult!! Do not touch!!

Väsinud oled sa peale 24h rogaini ... aga peale 48h seiklussporti polegi nii hullult läbi. Tõesti imelik!
No me magasime ka ikka - 2 tundi teisel päeval lõunapaiku, kui Priit tegi üksi 5-tunnist koridor-o'd. Ja teisel ööl, peale pikemat rattamaratoni ja enne kanuud - samuti 2 tundi. Sellest täitsa piisas. No tähendab pidi piisama :-)

Päevad, mis ajasid segadusse ... elik Eredamad Momendid
* Traditsiooniliselt ei saanud ma stardis kaardist jälle põhkugi aru. Kui eelmisel aastal 24h Extaril oli see täiesti valge, siis nüüd oli natuke ikka midagi joonistatud ka kuhugi servale. Peale mõningast orienteerumist muidugi ujumine ... ja vesi oli päris külm!!
Esimese ala kontrollajast olime valesti aru saanud  - arvasime et 1,5h on ainult - seega vahetusalasse tegime viimase kildi ikka tempoga alla 5min/km - et õigeks ajaks jõuda. Hullumeelne on muidugi teisel tunnil kihutada, kui 46 tundi on veel ees ... aga no hiljaks jääda on veel hullem. Lambapead!!

* kui eelmise aasta Extaril ma unustasin maha kõik geelid ja söögid, siis seekord ... no läks meelest kaasa võtta lambi patareid ja ... kuna ma pealampi rattakiivrile niisama panna ei saa, siis on mul selleks tehtud üks rats ... see jäi ka autosse. Aga pole ületamatuid olukordi, on saamatud inimesed - lamp püsis kiivril ja kestis 2 ööd ühtede patareidega ... tasasel hõõgumisel :-)
Ahjaa, ratta tagatuli, mis mul on laetav ... ununes ka loomulikult laadimata :-) Normaalne saamatu Eesti mees!!

* pikem ratas viis meid mingi raba laudteele öösel ... täitsa mõnus oli ratast käekõrval jalutada paar tundi rabapimeduses. Sõita ei julgenud ja lõpupoole ka ei saanud.

* Ööpimeduses reljeefikaardiga orienteerumine ehk tegelikult sumpamine rabas. Priit ikka üritas ja üritas kaarti ja elu kokku panna - tal tuli täitsa hästi välja see! Lisaks kanuu, mis meil üldse ei sujunud (kanuu on ju tavaliselt meie ala!!), sest see ei liikunud edasi!!

* hommikune unine olemine ja tülpimus rattasadulas. Ebareaalselt valus taguots!

* Uljas Priit, kes kogu aeg (48h!!) niheles, et saaks ikka kõik punnid võtta "... aaa miks need siis metsas on kui me neid ei võta??...", vaatamata meie seletamisele, et formaadi kõige olulisem point on hilinemiseta vahetusalasse jõuda. Ja mõnikord tulebki võtta ainult 1 kohustuslik punn, sest rohkem pole aega.
Kompensatsiooniks lubasime Priidul looma välja lasta koridor-o's, kus GPS pidi koridoris liikuma. 4,5h oli poisil aega see läbida, KP'd piuksutada ja vahepeal ka korduvalt ujuda, et mitte koridorist välja minna. Meie ise lebotasime Pannjärve kandis Liivjärve liival ja magasime. Priit on ikka hull loom, kaalub umbes 40 kilo ja ilmselt oleks unelm igas tipptiimis - süüa ta rajale kaasa ei võta (sic!!), vedelikku ei tarbi ja silmad põlevad ja kogu aeg (ma mõtlen 48 tundi) tahaks muudkui panna - täiesti ebamaine olend!!
Samal ajal üritasime meie Merkaga kahe rattaga korraga (Priidu ratas vajas ju transat vahetusalasse) sõita I-Viru kuulsatel killustikmetsateedel ... kõik metsateed on pinnatud poole tellise suuruste killustikutükkidega! Ja sellel rattaga sõita - oiiiiiii kurrrrrrrja!!!
Kes iganes see idioot on olnud, kes selle idee peale tuli ja teoks tegi - susi teda söögu!! Kurat pane omale vannituppa või voodisse see killustik, silluta oma õu sellega kui tahad, miks sa pead seda ilusatele pehmetele metsaradadele panema aru ma ei mõista!!!

* Jõhkralt valus tagumik rattasõidul Viivikonna kaevandusest läbi Sinimägede Udriasse. Viivikonna kaevanduse vanadelt tranšeedelt sattusime ka seiklema kohalike töötavate kallurite vahele ... ja need olid suured ning kihutasid mööda tranšeesid korralikult. Hirm tuli peale! Ets ilmselt oskab täpsemalt kogu seda kaevandusvärki seletada

* Kuremäe klooster, mis ilmus meie ette eikuskilt! Kuigi meil KP võtmiseks taas aega ei olnud. Ida-Virumaa on tegelikult ilus!

* põrguliselt valus istumine rattasadulas

* peegelpildis o-kaart, mille Priit lõpuks läbilõikas ja me mõned punnid kenasti kätte saime

* Teise päeva lõpu rattaralli, mille kaart oli suurem kui terve maakera - Udriast kuskile Aserini. Ning jõhkralt valus tagumik rattasadulas - sisuliselt teise päeva algusest kuni lõpuni. Ikka kohe jõhkralt valus!!! Ainus päästev osa oli õlu ning moosisai Voka lähedal külameeste laulupeol. Nii vähe on inimesele õnneks vaja - sai (pehme sai, mõtelge!!), moos ja purk õlut. Ja kõik piinad ununevad, elu tundub taas ilus.

* Jõhkralt suur auk pankrannikus (Karjaoru juga), mida Merka valges mitte kunagi mitte iial ei oleks läbinud. Aga pimedas ronis nagu orav!! Respect!!

* lõputu tee pankrannikult läbi Kohtla-Järve Kohtla Nõmmele. Sa sõidad ja sõidad ja sõidad ja ... kurat seda asulat ei ole enam olemas maamunal!! Ausalt!! On ainult jõhkralt valutav taguots, lõputu auklik tee ... ja arusaamine, et lähes 18 tundi on veel ees ... sel hetkel ei tundunud need "tühised 18 tundi"

* hommikul kell 4 magamiskotist väljaronimise ebanormaalsuse tajumine - sa oled maganud 2 tundi. Teadmine, et ilma ibukata, ei, kahe ibukata, sa rattasadulasse ei roni.

* Aidu karjääride kanuu ning jooksu ja rattapunnid, kus me ikka putrasime veidi. Aga Aidu on ilus!!

* Püssi ja Kiviõli rattaralli (osad said küll veidi rullitada) ... mis oli jälle nii eri kuradi valus, et piss pidi püksi tulema!!

* Tuhaka vallutamine rattaga ja rattata

* uskumatu kiirus, mida rullitajad arendasid, kui me Ainiga neile järgi rattaga kihutasime - pulss oli punases, aga ma tõotasin, et ma alla enne ei anna, kui Merka ja Priidu kätte saan. Ain, vaene loom, pidi oma tiimi veel tükk aega püüdma :-)

* ujumine Uljaste järves, mis oli imehea ja mõnus! Ja millele eelnes paras segadus punnide otsimisel .... enne kui lõikasime läbi, et osasid KP'sid ei olegi pandud!!!

* Jooksmine Kiviõli kvartalite vahel - mingil seletamatul ajel tahtsime o-jooksu etapil võtta eriti palju punne ja mis viis meid selleni, et lõpu pidime ajalimiidis olemiseks jooksma. Joosta umbes 40+ tunnil ja üsna isukalt ... see ei ole naljaasi!!

* umbes 47'ndal tunnil, teel Maidlast Aidu poole ... umbes 3 KP'd ja 6-7 kilti enne võistluse lõppu ... ma sisuliselt istusin teekõrval maas, oigasin ja nutsin valust (47. aastane mees!!) ja reaalselt tundsin, et ma ei suuda enam sadulasse istuda. Ma lähen kasvõi jala või roomates, kuid pooleli ma ei jäta. Aga rattaga sõita ka ei suuda enam. Mõtisklused eksistentsi võimalikkuse üle. Pikad ja põhjalikud. Enda veenmine kõva häälega ja iga pedaalipöörde juures - üks veel .... ja siis veel üks ... ja veel jaksad ju eskole ... ja ma ei jää seisma ... ja ma ei hala! Ja veel üks kilomeeter. Ja veel üks, kohe on lõpp ... võibolla. Mingisugune lõpp kindlasti!! Kuskil. Kellegi.... kuidagi....
Peale paari geeli, kokteili, peotäit ibukaid ja julgustavaid sõnu ronisin ikkagi rattale ja sõitsin edasi.

* viimased paar kilti rattaga ... seda ei tahagi meenutada

Kokkuvõte:
11. koht (DH 7.)
Aeg: 47:06.24
Rattal läbitud 312 km
Pluss joostes, ujudes ja kanuuga kuskil 35 km ringis

Kurat, me tegime selle ära!!!

Erilised tänud:
Merka ja Priit - ilma teieta oleks küsimus jäänud vastamata. Respect sõbrad!
Hardi Raiend - Sa ikka kohe ablad asjade olemust - kõik on kinni pisiasjades - õlu päästab päeva ja aitab taluda seda jõuetut tuikavat valu ja lootusetut tühjust hinges, kui lõppu veel ei paista! Respect Mees!
Siiri ja Ain koos tiimidega - teie vihjetest ja toetavast õlast sõltus pagana palju - te ilmselt ei tea seda! Respect!

Heigo, Randy ja XTSport & Co - Extar on äge, nii hoida. Päriselt! Ausalt! 
Sügav kummardus kõige selle korraldamise eest - RESPECT! Tegelikult ka!

Ja ülim RESPECT kõigile neile 18 tiimile, kes nö. ühe T-särgi nimel selle kõik läbi tegid!

Tulemused ja pildid ja videod ja muu kama leiate XTSpordi kodukalt või nende FB lehelt.

SwimRun Baltic Challenge ... eestikad vees ja maal

15.07.2017

Ammu oleme vaadanud sellist ala nagu SwimRun ... mille trofeevõistlus on ÖTillÖ elik siis mitteametlik MM. Tollele öööö võistlusele me ei kvalifitseeruks, aga ometigi on see ala kuidagi huvitav tundunud - tahaks katsetada. Ja nagu võluväel - Eestis Pühajärve Swimrun!!

Ahsoo ... ala on siis selline, kus joostakse-ujutakse-joostakse-ujutakse ... ja nii kuni lõpuni. Ehk mingeid vahetusalasid ei ole, paned ühe varustusega kogu aeg. Tossud jalas, prillid peas - no lubatud on ka väiksemat sorti labidad ja jalgevahel miski ujuv asi ... aga me ei hakanud nii peeneks minema. Põhiteema on tossud - no nendega peab ujuma. Ja kes on proovinud eales tossudega ujuda - no ei ole need just soosivad asjandused, võiks isegi väita vastupidist.

Tossudest sai loetud ühte ja teistpidi ja lõpuks jäid silma LaSportiva Helios 2.0 ... ja tõesti need tossud ujuvad - no reaalselt hoiavadki jalgu täitsa vee peal (specialtänks Siirile ja Matkaspordile!!). Muidugi ei ole üleüldse tossudega ujumine miski äge tegevus - edasi ikka üldse ei saa, sest jalgade töö on olematu, aga vähemalt ei kisu LaSportivad sind kapitaalselt põhja!!
Tossudega ujumist sai enne ka Männiku karjääris käidud harjutamas ... no treenivad triatleedid naersid kõht kõveras!!

On elus ka triatloni proovitud, aga see on nii ratta poole kaldu, et kole kohe. Ja ratas meile ei meeldi, sorry. Küll aga ujumine. Lapsepõlves kogetud lähes 10 aastat tipptasemel ujumistrenne on andnud selle, et sobiva temperatuuriga vees võiks veeta tunde. On päris nauding, kui tunned ennast vees koduselt - suudad minimaalse jõukuluga jõuda kaugele. Kurat teab, millal seda vaja võib minna eksole. Samas - vee temperatuur peab olema elutegevuseks sobiv ... +10 kraadises vees võid olla ujumise maailmameister, aga kaua sa seal ei kesta!!

Niisiis - osalesime segatiimina Sääsehirm distsipliinis SwimRun.
Ja täiesti adekvaatselt osalsesime!! Esimesed kaks ujumist olid mul nats rapsimised, sest rahvas summis sajaga risti ja põiki üle ja alt, edasi läks paremaks. Keskendusin sellele, et ujuda Merkast vasakul pool, kuna ta hingab vasakule ja siis ta ei pea ise suunahoidmisega tegelema - ujub lihtsalt minu kõrval. Paar esimest otsa ma ujusin eest ära ... aga see on mõttetu, mõlemale lihtsam on ujuda koos. Nii ma siis viimased 4-5 otsa juba lasingi tirri - hoidsin suunda, ujusin rinnuli ... sisuliselt puhkasin - väga mõnus oli :-)

Jooksmises seevastu muidugi vajutas Merka ja mina hoidsin hammastega kinni. Hobustemäe pidev tõus võttis mind ikka sajaga punasesse, tegu oli ka kõige pikema jooksulõiguga. Edasine ujumine oli suisa nauding juba!!

Igatahes me jäime väga rahule selle alaga - meile see meeldib! Nüüd siis ootame ja treenime Ö Till Ö'ks :-)

Pühajärve vesi oli soe, ilm ilus ja tasuks II koht segades  - Eestis teine olla ... polegi ju nii paha!!

Võistluse rajakaart ja tulemused
Kokku oli miski 10 kilti jooksu ja 2 kilti ujumist sassi.