WXD 2017 ... rattaralli läbimine rattata

15.01.2017
Pirita

foto Aldis Toome

kontrollaeg 4h
Sääsehirm (Merka, Agur, mina)

Et kõik ausalt ära rääkida, pean kohe alustuseks kõvasti kiitma ja tänama Etsi!  Kes andis mulle enne starti ühe "A Le Coq" õlle, mis oli Sakus tehtud :-)
Mis, miks ja kuidas - jäägu see asjaosaliste teada!

Aaa et milles peitus selle kingituse võlu? Lisaks emotsionaalsele väärtusele ja unikaalsusele (no kuulge, palju on neid, kellele legendaarne Ets oma käega annab enne võistlust värske õlle!!!), oli õlu külm ja seda sai kohe avada ... tjahhhh ... igalaupäevane saunaõhtu naabrimehe juures eelmisel õhtul oli läinud natuke hoogsamaks, kui plaaniti - no uus Eesti rändrahnuteema oli tarvis ju risti/põiki läbivõtta! Ega enesetundel polnudki väga viga ... pohmaka jaoks oli ilmselt veel natuke vara.

Stardis oli tegelikult täitsa hea olla, leht ibukat oli kenasti pandud jope taskusse ... mille ma viimasel hetkel vahetasin neoonkollase pantri-lycra vastu. Ilm oli ju soe ja jope tundus palju. Niiet tabladega oli ka kõik hästi, need olid autos!

Kuna meile ei meeldi talvel rattaga sõita - no ega suvel ka väga ei meeldi, ei saa salata - siis on meie jaoks WXD tähendanud ikka jooksuvarianti. Muidugi oli ette teada, et praegusel lumevabal hetkel on ratas oluliselt kiirem variant. Aga see meid ei morjendanud.

Mind morjendas ainult see, et peale starti oli mul pulss koheselt vist 180+, hingeldasin nagu küülik peale ... ja higi lendas kahte lehte. Igasugune koordinatsioon oli kadunud.
Nagu mis toimub?? 
Joostud ... ei, sörgitud on 200 meetrit ja kuidagi ei saanud hingamist ja pulssi normaalseks. Mingi rutiin tuli alles peale KP30 läbimist, kui Maarjamäe nõlvast üles ronisime. Seal sai organism lõpuks aru "krt selle hulluga pole mõtet jageleda, see läheb ja jookseb oma 4 tundi ära ka siis kui pulss kaoks". Tõsi!

Klindist paar korda üles-alla ronimine võttis käpuli - õnneks olin ikka naeltega Icebugid jalga sikutanud - vähemalt suutsin Merka ja Aguriga sammu pidada.

KP52 juures puterdasime veits, ma ei suutnud sealt imepeenest reljeefipusast luubiga ka väljalugeda, misasi see seal on. Ja uhtorg mulle nagu kangastus kui mitte mäe otsas olev vigur. Aga tegelt oli. Täitsa jupike uhtorgu oli! Kaval punn!! Aplaus rajameistrile!
Peale seda läks lahti - nimelt Agur tahtis meile hüüda "oot ärge kapake noored nii kiiresti!". Enne aga otsustas kontrollida sünniaastaid ... ja avastas ülla-ülla, et mina temast ühe sünniaasta võrra vanem.

foto Aldis Toome

... ja siis hakkas pihta. 
Ma ei olnud just kõige kirkam kriit peale esimest poolteisttundi ja 12 kilti - no ma üldse ei ole eriti jutukas joostes, mul endaga alati palju tegemist - Merka ja Agur patrasid kogu aja maast ja ilmast. Mis asendus teemaga .... et sinu vanuses ikka veerand tabletti Viagrat võtad enne kui ku...ele lähed? Siis ei tilguta kinganinasid täis!"
jne
jne
jne
Kui alguses ma ikka püüdsin kuidagi pareerida neid irvhambaid, siis teise tunni täitudes ma olin nii lödi, et isegi ei suutnud enam vastata. Mis tegi armastatud tiimikaaslastel loomulikult meele eriti rõõmsaks! Nii me kruiisisime mööda Lasnamäe avarusi KP49 joogipunkti poole - kaks humoristi rõõmsalt ees ja mina tatt ripakil, nina maas, pilt taskus üritasin mitte maha jääda. Vaikides.

Joogipunkt natuke aitas taastuda. Ai kurja see mustikasupp on ikka hääää!!
KP53 üle käis mõningane kähmlus võtta/mitte võtta. Aega oli tiba üle tunni. Jõuame? Ei jõua?
Mulle tundus, et jõuame uhkelt, Agur kahtles, et KP34 ja 36 ei jõua, Merka käratas: "krt otsustage juba ära, mida te jagelete!" Konkreetne tüdruk! Respect! Võtsime.

Järgmise paugu pani avastus, et Botaanikaaiast ei õnnestugi otse läbi murda - mis iseenesest on ju väga loogiline - no sama loogiline, kui maailma kõige loogilisem loom põhjapõder - kellel on täpselt neli jalga!
See oli ikka iidpikk ümberjooks. Vajusin aina rohkem kühmu ja mu ainus soov oli, et Agur natukenegi ära sureks. Merka ei sure kunagi, ta ei saa särkigi märjaks meiega joostes - seega ainus lootus oli Agur. Kippusin Agurist tasapisi mahajääma, Merka aitas mul tõusul tempot hoida ja sikutas mu järgi.

KP48 ronimine tappis! Alla sai suhtkoht kena hooga küünarnukkide ja ühe teise koha toel - enne jõge
püüdis Merka mu kinni - üles ... oh dziisas, jalg ei tõusnud teise ette.

Meelika (Team Chica) ilmselgelt päästis mind seal künkal suremast - no ükski tõsine mees ei sure ju kaunite tüdrukute ees eksole, kes tahavad sinust traditsioonilist pilti teha!! Ja sel hetkel olin ma maailma tõsiseim ilmselt! Ja puhkasin mõnuga seda kümmet sekundit. Agur oli juba mures, kas ma ikka suudan edasi tulla, Merka ainult vangutas pead ja ühmas Agurile "kuule ära põe, kui ta on tüdrukute ees edvistamise lõpetanud, küll ta tuleb. Jaksab tüdrukuid vaadata, jaksab ka joosta!!!"

KP21 hoian hammastega Agurist kinni, aga teen reibast nägu - Liisi koos Jäälilledega on meiega koos ja eelmainitud põhjusel ma taas jaksan. Agur paneb vahetult enne punkti matsu - korralikult kõhuli - see annab mulle vajalikud 10 sekki, jõuan järgi. Merka kaob eest. Kloostrimetsa tee ületamisel Agur toppab ja hakkab patrama mingite tüdrukutega, kes seisavad auto kõrval, totaalselt lille löödud. Ma teen ainult "möhhhh???"

KP59'ga teeme veits viga, otsime liiga vara. Ma ei suutnud eriti aidata orienteerumise osaga, vaateväli oli liiga pisike juba.
Pirita klooster ja muuli ots jooksen lihtsalt Merka järgi - mõtlemata, tundmata, rääkimata, olemata.

Aega on tubli 20 mintsi, kui finishi poole kihutame. Agur korra küsib, palju aega on, aga saab valesti aru. Mina olen lödi ja ei jaksa selgelt mõelda, Merka ei tea - nimelt meil on võtmata ka KP20, mis asub max 600m kaugusel teisel pool Rummu teed. Unustamegi võtmata. Vabalt oleksime jõudnud!!

Aeg 3:41.14
75 silma
79.  koht (sega 22.)
Läbisime 28,3 kilti.

Ametlikud tulemused siin

Kokkuvõte: suhtkoht orienteerumisvaba jooksukas (või siis meie valitud träkk oli selline). Hullu viga kuskil ei teinud, rajavalik oli üsna õnnestunud ... ja pohmakat ei tulnudki :-)
Tegelikult tuli päris okei tulemus, kui võrrelda rattatiimide punniarvudega.