(e)x_Kreenholm_driim ehk seiklus 19. sajandi manufaktuuris

24.04.2016
B-rada
Tiim: Euribor15

Kokkuvõte: (igaks juhuks kohe algusesse) - vot see oli seiklus, mis väärt iga kulutatud sekundit ja läbitud meetrit. Tsiteerides Agurit: Ei olnud tavapärast tuima rattarallit või kanuuga Tallinnast Helsinkisse ning tagasi kühveldamist!!
Oli seiklus oma eheduses - pidi kasutama seda ajuvärki, mitte kogu aeg ainult seda lihasevärki ... mida paljud tiimid rutiinselt tegid, sukeldusid kurvameelsusesse ...  ja panid uhkelt puusse :-)

Aga nüüd ikkagi algusesse ...
... seinapildist loobusime ... kuidagi ei tundnud mingit vajadust poseerida enne võistlust. Et nagu milleks??
Alustasime rahulikult rattahajutusega, KP2's olin tiba vales kohas ootamas, aga õnneks poisid tirisid mu kättpidi õigesse kohta. Edasi sujus ratas ka eriliste eksessideta, läbisime Aguri juhtimisel vaikides korralikku Narva ümbruse läbuväljasid, vigu ei teinud, silmi ruutu ka ei sõitnud. Kuna ratas pole kunagi olnud ja ilmselt ei saa ka olema meie_tassike_teed, siis olime rõõmsad, et see distsipliin talutavalt lühike oli.

Kreenholm vaatus 1: mingil arusaamatul põhjusel lähenes enamus tiime Kreenholmi saarele põhja poolt ringiga mööda suurt silda. Kuigi kaardil on ju väike sild ka joonistatud. Eks me ka kahtlustasime, et mis vare seal meid oodata võib ... aga kes ei proovi, see ei saa ka teada!! Igatahes kõik sujus, mälu-o punnid olid lihtsad ära arvata, joosta jaksas.

KP12 - LÜ - paberlennuk.
Uiuiui see on minu ala! Ma ilmselt ei liialda, kui ütlen, et olen paberlennukite hingeelus kibe käpik - olen elu jooksul vorminud vast oma paartuhat lennukit ... lapsepõlves, katsetanud lähes kõiki voltimise viise, süvenenud visketehnikatesse ja paberlennuki aerodünaamika saladustesse (jajaa ma tean, et see kõlab tiba ebanormaalselt!).
Tegelikult on kogu point voltimise filigraansuses ja alles siis viskamise tehnikas - no nagu odaviskeski - ainult õige tehnika toob tulemuse ... aga ainult sirge odaga!!! :-)

klassikaline paberlennuk

Tubastes tingimustes lendab kõige kaugemale nö. traditsiooniliselt volditud. Samas õues tuulega lendavad paremini hoopis teised variandid ja vigurite tegemiseks tuleb paberit voltida hoopis kolmandat moodi :-) Voltimise filigraansus on väga oluline - kümnendik milli viltu voltimine keerab kohe kogu rõõmu pekki.

Ja no seal voltida oligi keeruline, sest higi voolas ojadena ja tahtis kogu aeg paberile tilkuda - seda ei võinud lasta juhtuda. Koondasin kogu tähelepanu tegevusele ja võtsin piisavalt aega. Aga kokkuvõttes sai ikkagi natsa mööda pandud (no pole viimastel aasta(kümne)tel harjutanud ka eksole) ja isend kiskuski visates tiba vasakule viltu.

Nüüd viskamise tehnoloogiast - sisuliselt peab proovima visata võimalikult pikalt käega lennukit saates ja selliselt, et käsi liigub järjest kiirenevalt. Lõpuponnistust ei tohi järsult teha, sest siis kisub äkiline õhutakistuse kasvamine kas nina taevasse ... või siis mutta. Iseenesest ei ole raske lennutada hea paberlennuk miski 30-40 meetri kaugusele osavalt visates (maailmarekord peaks olema tiba üle 60 meetri). No see mul muidugi ei õnnestunud, sest tiibade ja kere stabika (ehk siis tagaotsade) painutamisega õigesse fassongi polnud aega tegeleda.
No igatahes me olime õige kiired selle ala läbimisel (5. tulemus), viskeid oleks võinud muidugi mõnevõrra vähem olla :-)

Superpilt Panaramalt

KP14-15 - peegelpildis kaart - alguses ei suutnud nagu aru saada, maja tundus seest jube pisike - alguses panimegi hoopis KP15 juurde ... seal hakkasime mõtlema, et ootoot - ja läksime võtsime ikka KP14 ka ära ja uuesti KP15. Läks aega tiba rohkem kui ideaalne oleks olnud, aga ei miskit hullu.

Kanuu - no traditsiooniliselt on kanuu meie ala, selles pole kahtlust. Vahetusalasse jõudes tundus, et me polegi kõige viimased - isegi kümmekond vaba kanuud oli veel alles.
Alustasime veehoidlast ja KP37 juures saatsime Sandri KP37 ja KP38 võtma. Sander lahendas mõistatuse sujuvalt, koos vahepealse vettesukeldumisega :-) Samas kasutati nende roopunnide võtmiseks igasugu variante - kas need ka kiiremad olid - väga kahtlen!

Järvelt avanes müstiline vaade kriitvalgetele mägedele ümber SEJ settebasseinide. Külglaine segas veidi kiiruse arendamist, aga suhtkoht lähedalt jälgivate piirivalvekaatrite lõugade vahele siiski ei jäänud.
Narva Veneetsia oli täiesti müstiline paik oma kanalite ja nende ääres paiknenud disain-ehitustega. Kuna ümber kanalite oli lähes kõik keeluala, jalgsi oli võimalik võtta vaid KP46 ja KP47 - Sander lippas need läbi, võtsime ta KP48'st kirdes peale - ainsas mittekeeluala maakitsusel ja kihutasime vahetusalasse, krabades teepealt KP48.

Jälle mõnusalt lühike rattaträkk Kreenholmi :-)

Kreenholm vaatus 2
Kõigepealt tuleb selgeks teha, milline maja on lisakaardil oleval plaanil - vaadates veits tavakaarti ei ole seda raske mõistatada - samas paljud panid just sellega puusse, et kihutasid silmad ruutus valesse majja!! Taas üle purde ning hetkeks arupidamine - kes A, kes B, kes C ja kus kohtume.
Mulle sai 30C, mis väidetavalt oli kõige keerulisem!

No kui keeruline saab olla KP keset suurt saali - maja otsa - trepist üles - 3. korrus ja tehtud!
No okei ei pääse siit trepikojast, pääseb teisest!
Krt, siit ka ei pääse!
Krt siin pole üldse trepikoda!
Krt siit ei saa üldse kuhugi!!!
Pea nüüd pea, ootootoootoootoot poiss! Kaardil on trepikodade juurde miskipärast mingid pääsud kribatud! Ahh ... savi!
Igaks juhuks jooksen natuke veel kiirema tempoga ja veel totakamalt ringi ..... kuniks õnneks väsin!
kuule kuule, rahune nüüd maha ja tee endale asi selgeks!! Ajuvärki tuleb kasutada!!

Jään seisma, võtan kaardi ette ja koostan teekonna enda asukohast KP30C juurde, arvestades trepikodade pääse, vaheseinasid, uksi, mitteuksi jne. jne. Plaanitud teekond läbib lähes kõiki ruume, kõiki trepikodasid ja kõiki saale!!! Vaatan seda silmad suured!
oot-oot-oot-oot nüüd! Krt see asi ikka nii keeruline ka ei saa olla!!
Uus plaan - nurgast sisse ja kohe mööda 1.k. saali teise trepikotta - sealt üles 3. korrusele - tagasi mööda sama saali 3. korrusel. Imelihtne!!! :-)
Tehtud - KP31 LÜ juurde ja kähku!
On näha, et poisid olid igavusest ja ootamisest juba lähes nälga suremas :-(
Selleks ajaks oli minu lisakaart lagunenud kolmeks eraldi tükiks - lihtsalt sulas peos ära. Üritasin temaga olla õrn, aga ta ei hinnanud minu käte hella puudutust - muudkui lagunes edasi. Lõpuks saingi kasutada ainult erinevaid tükke ... erinevas versioonis.

LÜ oli teatekas tõuksiga kihutamises - natuke slaalomit, natuke kihutamist, siis veel natuke slaalomit ja punni piuksutamine. Sander pani esimesena ja vist läbis kogu raja slaalomit sõites ümber kõikide Kreenholmi majade kõikidel korrustel asuvate kõikide postide - no tugevad võivad eksole!! Me Aguriga piirdusime slaalomiga ümber vajalike postide :-)

Uuesti hajutus, nüüd juba eelmised punnid vahetatud. Siin tõi tulemuse taas ajuvärgi kasutamine - seletasin Agurile täpselt kuidas minu eelmisesse punni minna, ise läksin koos Sandriga, kes juhatas mu enda eelmisesse punni ja ise võttis Aguri eelmise punni.
Ja korra veel hajutus - uuesti punnide vahetus - nüüd mina Sandri eelmisesse punni (kus olin ka just äsja käinud) ja Sander Aguriga oma punne võtma.
See kõik sujus meil imetabaselt, lähes ühtegi viga ei teinud.

Liina Jõgisu foto

Jäänud oli veel KP36 koos - sinnaminekul tiba kiirustasime ja paaris kohas tegime vale valiku ja olime sunnitud edasi-tagasi jooksma. Aga ei miskit hullu.
Küll aga hakkas mulle tunduma, et me oleme ikka täitsa etteotsa tõusnud - Ain ja Anneken olid meiega samal joonel, Müttajad sahmisid kaootiliselt ringi ja veel mõned tiimid, kes tavaliselt ikka esikümnesse pürgivad. Kõik väga õnnetute nägudega.

Järgmise maja vallutamine pildi järgi läks ka suhtkoht kenasti - Sander ja Agur tegid järjest õigeid valikuid uste ja treppide osas, mina loksusin kaasa. Võtsime rahulikult, mõtlesime ja olimegi KP40 eelses LÜ's

LÜ-köielaskumine
Sandril kui kõige nooremal kästakse traksidesse astuda ja asi nudi. Ta küll on natuke põiklev, aga ... ei huvita see meid!
Agur julgustab: kuule see seinamööda laskumine on jummala kihvt, tahaks ise seda teha!!
Ronisime-ronisime-ronisime....ronisime-ronisime .... ja oi pekki me ikka olime sigakõrgel, kust tuli köis külge panna ja lihtsalt tühjusesse astuda. Ai kurrja kui ebameeldiv!

Sander: mina kurat ei lähe!!
mina Agurile: kuule sa tahtsid minna, davai pane traksid jalga!
Agur: mina nüüd küll ei lähe!!
Pekki-pekki-pekki - mina ka ei taha ju minna, see on ikka sigakõrge, ma pole kunagi sellist asja teinud!! Aga no mis mul üle jääb eksole!!! Fakkkkk!
Tõmbangi traksid jalga, tornis on väike saba, seega oli aega seal olukorda selgitada. Paar venda peale meid on sabas Indrek Müttajatest.
Oi kurrrja, me oleme vist ikka täitsa eesotsas ju!!!

Tuleb minu kord ronida üle äärise ja astuda tühjuse servale!
Julgestaja: oled teinud seda?
mina: ei ole,  mis ma tegema pean
julgestaja vaatab väga kahtlaselt, aga paneb siiski kaheksa külge:  no vasakuga hoiad siit kinni ja paremaga siin sääre taga lased köit järgi. Selge?
mina - no mida pekki mul siin selge on, aga ju teepeal saab selgeks. Kuidas ma üle selle ääre saan?
julgestaja: astud vaikselt, aga ei hüppa!
mina oot lolliks olete läinud või, mismõttes ei hüppa? Mis te arvasite et ma hüppan tühjusesse või? Naudin seda või?? Lollakad!!
Hirmu väga ei ole, väga kummaline tunne on - igaks juhuks alla ei vaata, aga inimloomusele vastuvõetamatu on siit üle ääre nüüd niimoodi astuda ju!!!!
Lasen põlvili ja saan jalad allpool seda eendit vastu seina ja ... edasi on asi täitsa selge tõepoolest. Ei ole keeruline.
Korraks vaatan alla - esimest korda - oi sitttttttt, ma olen vähemalt 600m kõrgusel ju. Dziiiiisas!!! Aaa no mis teha, tuleb alla jõuda!
Vahepeal tahaks juba isegi kiiremini laskuda, sest naaber mu kõrvalköiel liigub kiiremini - üritan ka julgemalt paremaga köit järgi anda, aga julgestaja üleval ilmselt vähe takistab - vaatab et kuradi idioot, kuhu sa kihutad!!
Lõpuks on jalad vastu maad, võtame punni. Trakside tahtjate osas on moodustunud korralik saba - hea, et enne jõudsime!!

Joon-o jooksu ajal tunnen ennast väga hästi, võtan tempo üles ja kihutame ühest tiimist mööda. KP ja finish!! Keegi küsib, palju B-raja tiime finishis on - miski kümmekond vast on!????!!!???
Mida pekki???? Ei ole võimalik et me nii ees!!

Liina Jõgisu foto

Tulemused veebis
Aeg: 4:51.03, trahve ei saanud
Koht: üldarvestuse 15.

Opppppaaaaaa! 
Me olime ikka sigahead ju!! 

Natuke teistest ka:
16. Müttajad
18. Las Chicas
20. Fujitsu High Power

Või oli meil õnne??? 
Või kasutasime seda ajuvärki rohkem kui teised?? :-)

2 o-jooksu ühe õhtuga - natuke ebanormaalne!

20.04.2016

Mingi arusaamatu luulu ajel olen tänaseks kolmapäevaks sättinud endale kenasti kohe kaks o-jooksu - kõigepealt Lihulas Läänemaa kolmapäevak - mis eeldatavasti on lühike linna-o - ja seejärel kohe Kiriklasse Tallinna öisele MV'le.
See öine MV on muidugi ... keskeakriis ilmselgelt. No normaalne inimene ei lähe esiteks öösel metsa ja teiseks ei osale meistrivõistlustel.
Aga ... eks ennegi imelikke asju tehtud - tegemist on meditsiinilise testiga - kas suren öises metsas nälga või siis .. suren nälga?

Alustame algusest - Läänemaa o-päev Lihulas

Nagu arvata oli - linnajooks ... aga kui R1 kaardi sain - ossakrt kus on punne. Kaart oli triipudest suisa punane. Õnneks on 1:5000 kaart, seega üsna täpne ja saab aru kus maja, kus tee, kus võss. Natuke oli eelmisest aastast kaart tuttav ka.
Ilm oli külm ja tuuline. Plaan oli vaikselt tuta-tuta sörkida.
Esimesele KP'le jooksin otsa - eeldasin et on kaugemal. Teise KP osas eksisin kohe suunaga kõvasti itta, aga jagasin ära ja korrigeerisin. See lossipark on juba teist aastat minu jaoks täiesti o-võimatu ala. No ei saa mina aru kus seal miski asub - lage ja tuhanded pisiobjektid.
Viiendasse KP'sse ei saanud mina aru kust see tee majade vahelt läheb - leidsin mingi pilu ja kühvisin läbi teisele teele ja panin paremale ... arvates et ma olen ikka rohkem põhjas. Viga!! No tabasin kurvi järgi ära ja vutt-vutt tagasi.
Edasi oli ainult õige tänav ja majadevahe valida ja muudkui joosta. Natsa arusaamatust tekitas KP15 - minu nägemustmööda oli ta seal lavaaugus ... aaaga kaarti lähemalt vaadates - no oli varemete künkal. Nii ta lõpuni läkski - õigeid või vähemõigeid tänavaid valides.
Seega ei midagi keerulist, tunne oli hea, joosta jaksas ja ... tehtud!!

Tulemused siin:
Aeg: 51.53
M40 klass õnnestus kinni panna seekord imekombel, õhkõrna paremusega.

*******

Seejärel poest õlu ja suund Kirikla, Tallinna öine MV ehk siis Kernu poole. Olingi täpselt kell 9 kohal - viimase valgusega vaatasin võistluskeskuse üle, patrasin Randyga veits ja ... korkisin õlle. Ai kui hea see oli!!

Õnneks oli tuul vaibunud ja otsustasin taas oma märja pantrineoonkollase lycra selga sikutada - no siis päästekopterilt ka ikka parem mind märgata ... kolmanda päeva õhtul :-) Lisaks oli ainuke mõte, et kui lamp saba annab siis on küll pekkis. Siis algab küll ellujäämismäng.

22:08 start, kaart pihku ja stardiKP'sse. Seal seisatusin - oikurrrrrja KP33 on ikka räme suunda minek. Ei ma lähen ikka mööda sihte ringi - esimese punni võtan kindla peale, siis vaatab edasi. Kohe alguses oli sihuke kuusenoorendik koos pajuvõsaga et krt läbi ei pääse. No oli ikka trügimist. Lamp näitab ka ju ainult lähemaid oksi - sul pole ööd_ega_mütsi aimu, mis selle kuuse taga on!! Oi ma rapsisin seal ikka, aga õnneks rapsisin sihile välja. Ja jooksin ringi - kindlapeale!
Järgmised 2 KP'd olid lihtsad, rahvast oli ka, lampidevalgust ohtralt ees ja taga!
KP37 - just olin jõudnud mõelda, et krt öiseks on ikka maru lihtsad punnid pandud, kui hakkas pihta
- mingil hetkel sa lihtsalt ei saa aru kus sa täpselt oled. No nagu päris täpselt. Mitte millegi järgi pole paika ka panna ennast - ei näe ju neid lageda servasid, et kus nurgas või mis. Õnneks väga ei rabistanud. Kuulatasin piuksu - mis on öösel jummala hea - kui oled vaikselt, siis kuuled kui keegi piuksutab punnis ikka oma 30-40 metra raadiuses.
No ja siis helkis KP helkur ka juba.
KP39 - ai kurja!! mööda sihti olin omaarust juba punni kõrval oleval reljeefil ja keerasin sisse - no kurat ei mätshi!! Üldse ei mätshi! Reljeefi võsas ei ole. Segadus, lampe siin ja seal, põhkugi aru ei saa, kus ma nüüd siis olen. Täiesti kõhutunde järgi liikusin. Igaks juhuks hoidsin vasakule ... nagu on miski reljeef ja nagu ei ole ka. No pekki pekki pekki pekki! Mis ma teen?? Lähen sihile tagasi ja uuesti sisse? Õnneks nägin kui keegi just KP tähist valgustas - jess!!!

Edasi oli õnne - leidsin selle kaduva raja.
KP42 - ei salga, et panin teistega rongis osaliselt. Mõtlesin küll et oot-oot kuule siin võib ikka jubedalt orbiidile panna ju - kontrollisin ikka iga paari sammu tagant suunda. Ühtegi kaardil olevat sihti ega teed ma ei näinud ... aga KP'sse jõudsin!! :-)

Järgmised 3 KP'd olid lihtsad ja oli taas õnne helkurite, kaasvõistlejate ja piuksude poolt! Muud huvitavat ei juhtunud kui see, et jooksin rahmaki roikasse ja rebisin püksid ribadeks.

KP49'sse minnes leidsin ennast järsku ja täiesti ootamatult keset vetevälja -
opopopopp mis toimub?? 
Krt pime ka ja ei näe kaugele see asi ulatub.
No ulatus ulatus!
Ja läks aina sügavamaks.
Lõpuks olid vees ka juba need asjad mis ripuvad ... okei lycras ei ripu midagi ... tegin tahtmatu sammu ka tagasi, et lähen ringi, aga siis mõtlesin - mis ringi? kust ringi?? Panen ikka otse.
Ja kuna see vesi oli ainuke lage koht, millest siht üle jooksis, no täpselt sai enda asukoha paika panna, siis oli seal ju jube hea seisatuda, kaarti uurida, plaanipidada, täppisorienteerumist mõelda - pikalt pikalt!!
Ja kõik see toimus kottideni vees olles!! Aprillikuus!! Brrrrrrrr!!

KP50 - sama teema- jälle vette solberdama, seekord õnneks põlvini, aga selle eest hakkas nüüd nagu jalgadel päris külm. Aga KP sain kätte!
Järgmised 2 KP'd sain kenasti suhtkoht täpse suunajooksu ja kaasvõistlejate abil kätte.

KP32 - tundub väga ebameeldiv, orientiire pole, paras võpsik, ehkupeale minek. Õnneks tuli rahvas punktist välja ja Lauri Tarlap andis selge vihje kuhu ma pean minema. Taas oli õnne!!
KP51 - no pekki mina ei julge otse suunda panna, jooksen mööda sihti ringi - saagu või kehvem!!
Krt ristisihi leidmisega ikka kobistasin, hakkasin tükk maad varem kartma juba et olen ülejooksnud. Õnneks oleks siis lagedat näinud - ei ikka õige siht tuli, läbi võsa lagedale - jahitorn oli lihtne juba.

KP60, viimane punn - taas dilemma - murda otse või mööda teed? Ei, lähen mööda teed! Nooh omaarust ma ikka lippasin seal teel, aga ... kaks venda jooksevad minust sellise vilega mööda, et ma ei näe ei enne ega pärast nende lambivihkugi! Müstika!!
Teelt mahakeeramisega sattun jälle hullu võpsikusse, rahmin natsa, aga võtan KP .. finish!

Pekki, tulingi elusalt välja! Uskumatu!!

Tulemused veebis:
Aeg: 1:15.59, kusjuures M40 ja M35 oli täpselt sama rada.
M40 klassis 11. koht (ei olegi viimane!!)
Lauri Tarlap võidab mind lõpuks 20 sekiga