 |
| Selline see maastik oligi |
22-23. august 2015
24h
Sääsehirm
21. hommikul sai Tallinnast lennukile astutud, ilma eriliste seiklusteta (no meie seas oli piigasid, kellele lendamine ei ole vabatahtlik tegevus) Ivalosse lennatud, auto renditud, Saariselkäle mökkisse majutet ja ... õhtu võis alata. Traditsionaalselt Soomes ... võetakse viina ja õlut. Vaheldumisi. ProTiim oli oluliselt vaoshoitum kui Sääsehirm, ju neil oli müstilisi unistusi ja arvamus, et alkohol ei pruugi sellele kaasa aidata (kust küll sellised mõtted???).
Sujuvalt sai tutvutud ka võistluskeskusega ning materjalid väljavõetud. Neid oli palju ja .... need olid keerulised!
* kohustuslik med-päkk, sisaldades termotekki - see on isegi täitsa arusaadav
* kott, kuhu tuli asetada telefon ja see siis kinni
seal'ida - ka arusaadav, aga teipimise mooduse läbihammustamine võttis paar õlut
 |
| Kõik on veel ees |
* allkirjastada ankeet, mis kandis mõtet
".... siin autos turvavöid ei kinnitata - ma suren nagu mees!"
* kohustuslik pikkade varrukatega pluus ja kilejope - .... aaaa kui ma tahan surra külmudes nagu mees, siis milleks mulle kilejope???
Yr.no lubas päevaks +24 ja ööseks +10, selge taevas kogu aeg.
* SI-pulga kinnitus .... no vajas üsna mitut õlut, et selle kinnitõmbamise loogikat taibata. Samas oli see tõesti purunematu
* number, ülla-ülla - haaknõelad olid ka kaasas -
XTSport, siin on teie koht õppida!
Õnneks õlut jätkus ja asjad said enam-vähem kokku. Kott tuli raske, oi kui raske!!
 |
| Meie ProTiim / Culex Terribilis |
Hommik, kaarte jagati juba üheksast, me ei näinud ühtegi mõistlikku põhjust jõuda võistluskeskusesse enne kümmet. Ja no tunde, tunde, tunde läks ju enese vaseliiniga sissemäärimisele.
Aga ikkagi jäid mul mõned strateegilised kohad määrimata, mida päev hiljem ... ütleme nii, et ma mõistsin kvaliteetWCpaberi erinevust tavalisest paberist. Aga isegi tolle asemel ... oleks võinud midagi muud olla ... sest tüüpiliselt oli geelidest mul pärast seedimine pekkis ... vaheldumisi - kord jõudsin napilt peldikusse, näpp igaks juhuks ettetopitud, kord tundus, et minu sees on teine mina, mis on palju suurem kui välimine. Ei julgenud ei naerda, köhida ega palju liikuda - sest kunagi polnud kindel, kumb hetk mul parasjagu on ..... aga ärme torma sündmustest ette!
Kaart
Kõigepealt oli eraldi piiratud ala planeerimiseks ja kaarti sealt välja viia ei tohtinud. Lisaks pidi üks lisakaart jääma starti ... no ilmselt taas see mehena suremise teema. Et kuhu järgi tulla? Loodusesse ei tohtinud ju midagi jätta. Põtradele poleks maitsenud, rebased varastavad pigem asju, hundid ja karud ... paik oli ilmselgelt liiga
in_the_middle_of_nowhere nende jaoks.
1:40 000 mõõt ja 5h kõrgusjooned ... lubasid loomingulist 24 tundi. Kaart oli suuuuur ja ... puhtast paberist! Soomlaste paberitööstus vireleb või polnud parasjagu veekindlat materjali saada? Aga suur kilekott anti kaasa ... ja A4 suurune legend!! Eeeeeet kus me selle nüüd paneme? Kiire pilk konkurentidele reetis, et see tuleb tükkideks lõigata ja kaardi servadesse teipida. Käärid? Lai läbipaistev teip? Sai laenatud.
Aaaaa järsku printimise abil oleks legendi kaardi servale saanud?
Aaaaa järsku oleks ka nii saanud, et N-S jooned oleks kaardi servadega paralleelsed olnud? Mitte mingisuguse imelise nurga all.
No arusaadav, ikkagi MM ja austraallaste reeglid, püüdsime harjuda. Pekki selle kilekotis oleva ruutmeetrisuuruse kaardi voltimine näpuka alla oli ... ilge pein tegelt!
 |
| Sääsehirm ... mängib malet? |
Plaanima.
No meil oli kindel veendumus, et 2 ringi tuleb teha. Vahepeal keskusest läbi, kosuda, süüa, soojad riided ööseks kaasa, uued geelid, õlu, med-abi, võibolla ka uued tossud. No need mugavused, mis võimalik. Me oleme ju inimesed, mitte segased hullud .... vähemalt ma loodan!
Väikese vahepalana tahakski väljendada oma mõningast arusaamatust ühe mõttemalli kohta, mida võis kohata nii eelmise aasta EM'l kui ka natsa nüüd - kuulge, kuigi ala ise nõuab ekstreemset vastupidavust ja tahtejõudu ja valu talumist ja kõike seda "higi_verd_rooja_ja_pisaraid", siis ei maksa arvata, et lisaks me hullult kaifime ka kivist vee välja pigistamist ning värske vere joomist jänese pea eemaldamise teel. Ei, absoluutselt mitte!
Kui keeruline näiteks oleks olnud eelmine aasta Oraval veepunktides veetünni panna natuke Isostari maitseks? Tõepoolest, sel aastal oli vesi ojades oivaline, külm ja maitses päris hea!
Kui keeruline näiteks oleks sel aastal olnud panna suur plagu "Hash-house"?? Krt otsisime öösel seda kohta, kus midagi süüa saaks ikka rida aega, mõtlesime, et polegi ... et kirjas oli, aga ...!! Öiseks söögiks seekord ... makaronid hakklihaga! Noooh need olid seal suus ikka jupp aega, supp oleks lihtsamalt alla läinud.
Kui keeruline näiteks oleks finishis püstitada korralik finishikaar? Saabudes 24h seikluselt ei pruugi vaateväli olla enam kõige laiem ega ise kõige kirkam_kriit_karbis, et märgata sillaposti külge löödud A4 suurust vineertahvlit!
 |
| needles & pins |
Niisiis plaanimise juurde - tekkis arusaam, et võtaks enne ära läänepoolse osa - seal oli punne tihedamalt ja idapoolne lage tundus mõistlik ööks/hommikuks jätta. Kruttisin niidi ümber kõikide, mis saada oli .... niit jäi lühikeseks ... väga lühikeseks :-(
Niit oli arvestatud 13 tunniks ja 45 ll_kildiks. Mis teeks 1,3 koefitsiendi juures ligi 60 reaalkilti. Pekki, enne kipub vist ikka pimedaks minema .... aga no okei, las jääda nii, võtame lambi kohe kaasa.
Idapoolne lagedate mägede ala ... no väga pikalt ei paneks, kokku 110 reaalkilti on meie lagi maksimumsoorituse juures. Seega .... umbes 70 senti köit = 30 ll_kilti = 40 reaalkilti.
Plaan oli paigas. Lihtne! Vaja vaid märgitud punnid läbijoosta! :-)
 |
Armas sõber Toomase kommentaar:
"Tagantvaates oled päris ilusake,
Tarvoke" |
Viimane otsus - kilekas jääb autosse, kaasa ainult pika varrukaga särk. Varulamp autosse, kaasa põhilamp. Pooled geelid ja toidud kaasa, üks coca-cola kaasa, varusokid kaasa - kõik muu jääb autosse. No ilm oli ikkagi palav ju kell 12 päeval. Ja sadu ei lubatud, ööseks lund ei lubatud.
Start
Taas natuke arusaamatu - ei mingit stardikaart, lihtsalt rahvas oli igal pool laiali ja ... läks siis sinna kuhu tahtis. Stardialasse sisenedes tõepoolest kontrolliti med-päkki ja siilitud telot. Saam laulis natuke ja siis tuligi minna.
Otsustasime et võtame alguses ikka jube rahulikult - EM'i alguse kihutamise valusad viljad olid meeles - kohaneme kaardi ja selle joonistaja arusaamaga reaalloodusest. Jookseme kõik peale tõusude. Nii kaua kui suudame.
KP20 võtsimegi rahulikult, rootsi tüdrukud maanteel meie tuules, metsas läksid mööda ja .... kadusid üsna arusaamatus suunas. Meie läksime võtsime punni. Peale seda oli kohe esimene ojaületus - kuiva jalaga ei saanud - tosse märjaks ka ei tahtnud teha - võtsime siis jalast ära :-)
 |
| Track by Sääsehirm |
KP74 minnes saime esimese põdraaia roomamise kogemuse - olime korduvalt õppevideot vaadanud ja juhendit lugenud - veeresime alt läbi nagu nipsti! Punni endasse lähenesime nats liiga põhjast, ma nimelt ei jaganud kohe ära, et me oleme mäe, mitte nina küljepeal. Aga see selgus õigel hetkel.
Esimesed punnid tõid kindlustunde, mets oli vägagi joostav, ilma alusmetsata. Ainult kanarbiku ja sambla all olevast künklikust maapinnast ei saanud aru - miks ta nii künklik on kogu aeg. Pärast jagasime ära - soomlased on igale poole kivid alla laotanud ju :-)
Suundaminekud sujusid, reljeefist sai aru ja
KP80 minekul sai ka esimene oja läbiküntud, ära enam ei võtnud. Ja sain aru ka mägede kõrgusest. Põhja-Eesti poisi jaoks seda ikka oli.
 |
| Feil 1 |
KP 33 - enesetunne oli hea, joosta oli hea, kõik sujus, lobisesime niisama ja panime suunda punni poole, mis tundus suhtkoht lihtne .... aga võta näpust! Korraldasime esimese prohmaka. Kaldusime liiga vasakule ära ja kammisime piirkonda. Tunne ütles, et vaja paremale minna, aga seal hakkas juba palju neid orvandeid tulema - panime uuesti vasakule, et ... kaugemalt kammida. No ei ole! Rahvas tuleb ja läheb, aga ... no ei ole punni nooh! Mida pekki??
Mingil hetkel jõudsid Liisi ja Mari (Okaspäkad) meile järgi ja kammisid ka. No lõpuks leidsime, kõvasti paremalt poolt. Õnneks!
KP 82 juurde läksime Okaspäkkadega erinevat träkki, aga punni juures olid nad meil järgi. Ja minul oli parasjagu raskeks läinud kogu see olemine ja liikumine. 2,5 tundi alles seljataga, aga mul oli tõsiselt raske. Siiani olime muidugi valdavalt jooksnud ka, nüüd siis kõndisime. Peale põdraaia alt ronimist tegime pisikese pausi, et ma saaks natukenegi kosuda - tüdrukud kadusid eest.
KP 96 oli lihtne ja meie jõudes oli Okaspäkad just lahkumas, Mari täitis veel joogipudelit.
KP 37 lähenesime Merka ettepanekul kavalalt mäe otsast ja ... saime piigadest punni enne võetud :-) See tegi meele rõõmsamaks. Peale jõeluhast väljarapsimist tegime joogipausi ja .... lasime tüdrukud jälle ette.
 |
| Feil 2 |
KP 34 minekul teel jõudsime Okaspäkkadele järgi, kuna meie jooksime ja nemad kõndisid. Läksime mööda ja .... keerasime kohe valest teest ära. Õnneks saime suhtkoht kähku veast aru ... aga aega oli jälle kulunud ning meie mahajäänud :-(
Punni saamiseks tuli ületada soo, mis kohati koosnes täiesti ettearvamatust lainetavast ja õõtsuvast ollusest. Et kui nüüd sellest läbi vajub, siis kaob mulksti üleni maakera sisse vist - oli päris õõvastav. Aga läks õnneks.
Parema jala kand oli hõõruma hakanud ja ma otsustasin igaks juhuks Compeedi peale panna. Veits nagu läks paremaks.
 |
| Möhhh?? Mis teed??? |
Kulunud oli 4 tundi. Läbitud 25 kilti. Üllatavalt hea isegi! Enesetunne oli paranenud olekuni "okei".
34 ja 42 vahel tegime jõest üleminekul (seal oli suisa purre!!) pisikese peatuse, täiendasime veetagavara, pistsin mõlemasse pudelisse pulbrid ja sõime ning jõime. Elu tundus suhteliselt talutav.
KP 42 mökkide juures kohtasime taas Liisit ja Marit, kes tulid .... kuskilt võsast. Tundus imelik, et nad alles tulid ... ja et nad sealt tulid, aga ... kõike võib juhtuda. Ja meile tundus, et punn on kohe siinsamas. Neile päris nii ei tundunud. Mulle aga tundus endiselt. Kraapisime seda jõeserva ja pisikest võssi usinalt ... ei muhvigi. No kurat, nagu peaks ju olema. Nagu klapiks ju käänakud ja muu.
Punkti EI OLE!!.
 |
| Feil 3 |
Merka vaikselt, enda sisemuses: "Kuule kutt, need tüdrukud orienteeruvad päris hästi ja mõistlik oleks arvata, et nad teavad kuhu lähevad. Võibolla oleks mõistlik minna edasi??"
Mina oma sisemuses: "Nu_ma_ei_tea, lähme siis edasi...."
No KP oli muidugi seal, kus kaardile märgitud. Ja rahvast hakkas vastu tulema - eesotsas hetkel veel jõusolevate maailmameistritega. Ilmselt siis teistpidi ringi tegijate ja meie otsad olid kokku saanud. Ja vaikselt hakkas saabuma ka arusaam, et
kõik asjad on kaugemal kui meile tundub!
KP 44 juures tegime pausi. Istusime kivile ja Merka vahetas sokke. Mul ka ikka parem kand kõvasti valutas, aga otsustasin kannatada. Lisaks valutas veidi ka parema jala suur varvas ning vasak kand. Aga ei hakanud tosse ära võtma - tagasi saada on neid igavene jama - asi pole veel nii hull, kannatab olla küll. Merka näost on märgata, et ... midagi ei ole märgata. Ta lihtsalt on ja mina ei saa aru kas tal on raske või siis ei ole. No vist ikka eriti ei ole - mina oleks ammu surnud selleks ajaks, kui tal raske hakkab - müstiline tüdruk!!!
 |
| Peissaaze oli ja neid nägi .... alguses |
Samas otsustame teha plaani väikese muudatuse - jätta KP 25 võtmata, kuna 64'st saab 84 otse mööda mäeharja minna. Ja 25 on liiga väike silm, et sellele aega raisata. Mõistlik mõte!
KP 64 tuleb lihtsalt.
KP 84 läheme ja läheme ja mägi muudkui kerkib. Ja lõppu ei tule. Korraks tundub, et nüüd vist on tipp, mul on tunne et oleme liiga idas ja teeme isegi pisikese tiiru. Aga ei, mägi läheb edasi. No kaua võib? Taas - asjad on kaugemal kui nad tunduvad. Lõpuks oleme tipus ja võtame punni ära. Oh õudust. Ma olen päris väsinud. Ja kannad hõõruvad pahasti. Aga vaated on ilusad! Merka naudib ... ta ikka suudab alati nautida, müstika!
 |
| jõel on purre?? No mida pekki?? |
KP 35 juurde laskudes kaldume veits itta ära, ma isegi lisan seda kallet kartuses, et kui soost mööda paneme on paha-paha. Olemegi üsna idas ja kõmbime mööda sooserva läände. Jube pikalt.
Teel
KP 45 juurde teeme järvekeste juures oleva mökki lõkkeplatsil pausi.
Kulunud on 7 tundi,
läbitud 38 kilti, peaaegu kolmandik ajast on möödas. Kisun parema tossu jalast. Compeed on rullis, katkun selle maha ... koos nahaga. Tõmban tavalise teibi üle kanna ja üle suure varba. Panen kuiva soki. Teist jalga ei puudu, pole veel nii hull, aga tean, et see on ka mõnusalt ära hõõrunud. Sööme ja joome ja ... ma kurdan veidi. Merka ei kurda midagi, itsitab ainult.
Jätkame mööda jõe järsku kallast, õnneks läheb rajake. Taas päris lummavad vaated. Viimased sada meetrit KP'ni jookseme .... Merka on lolliks läinud vist!!!
 |
| Feil 4 ja 5 |
KP 83 kaljuastang. Küsime vastutulnud eestlastelt, et kas jõgi on ületatav ikka :-) Nemad vastu - enam-vähem, aga ikka üle põlve vesi. Jummi-jammi, me kartsime kaardi järgi, et võibolla on vaja ujuda! Mõlemad pooled on järsud, jõgi on suhtkoht lai ja kiire vooluga. Sumame läbi ja täidame joogipudelid. Vaikselt hakkab päike mägede taha kaduma.
Ronime kaldast üles ja mulle tundub, et vaja paremale hoida - mingid soomlased tulevad vastu, vahetame paar sõna - oleme kindlad, et nad tulevad punktist, paneme edasi. No kurat ei ole punkti ja kivid hakkavad lõppema. Kurat, me oleme liiga kaugel!!
Tagasi, ronime üles ja alla ja suurt aru ei saa, kus me oleme. Ronides tossud liiguvad jalas ja kannad on ikka kuradi valusad, surun vahepeal hambad risti ja üritan keskenduda kividele, kuhu astun. Merka lööb jala valusalt ära, kui miski kivi alt ära vajub. Ebameeldiv. Ei leia, ei leia, ei leia. Ei oska otsida ka. Lihtsalt kõnnime. Lõpuks tundub miski kaljumoodi asi olevat, sobib. KP. Uuuuuhhh, õnneks.
 |
Peale üheksat tundi.
Any difference?? |
KP 52 Mäest üles ronime koos soomlaste tiimiga - Merka kõige ees kiirel sammul, siis mina väsinuna ja hambad ristis, siis soomlased ahelikuna. Oleme tipus - sadul. Otsime. Läheme paremale, siis tundub et ei nii kaugel ei saa olla, soomlased kammivad ka. Läheme vasakule tagasi, päris mäe tippu. Et saada aru kus oleme. Märkame idas oleva tee tähiseid - no siis peab ikka edelas olema - aaaa me ju käisime seal?? No vaatame veel, lähme pikemalt, veel pikemalt. Soomlased ammu kadunud. No peab olema ju!! Lõpuks leiame. Mina olen läbi!
Möödunud on 9 tundi ja läbitud 45 kilti.
KP 94 Hämaraks läheb. Laskume alla teele, teed ei tule ega tule. No lõpuks siiski - asjad on taas kaugemal kui me arvame. Teel jookseme. Kogu aeg peab kive vaatama, joosta siiski kannatab. Olen üsna läbi - kannatan ja kannatan ja kannatan. KP on lihtne. Samal ajal tuleb miski tiim läbi selle sama jõe - hämaras on see juba suurem challenge!
 |
Merka: "alati ta läheb kuhugi,
kogu see 24 tundi!" |
KP kõrval on osmik ja pink. Istume, joome, sööme. Täitsa kutu. Tahaks ära sinna keskusesse, õlut. Süüa asju, mis ei ole geel. Otsustame teha teise muudatuse plaanis - 63'st läheme otse 78'sse. Jätame ära 73, 32, 62 ja 26. Lihtsalt muidu jõuame alles hommikuks keskusesse. Aga tahaks jõuda kohe. Nüüdsama! Praegu!
Läheb juba üsna hämaraks - õnneks on paar järgmist punni suhtkoht teid mööda minna. Lampi veel ei pane.
KP 22 oleme jõudnud kullakaevajate rajooni. Kummalistest materjalidest ehitatud putkasid on ohtralt. Lisaks mõni poolmädanenud haagissuvila või repetanud maastur. Tundub, et elu käib. Teel taas jookseme. Enne KP'd võtab miski seltskond viina, nad tunnevad sügavat kohustust meile hüüda, et punn on 100m pärast paremale keerata. No ega see märkamata ei jääks - sinna läheb korralik porine loha. Merka üritab jalad kuivad hoida, mina nii filigraanselt enam liikuda ei jaksa.
KP 58 jookseme mööda saaniteed, tunnen mingit lõtvust ja päris hea hakkab, samm läheb kiiremaks. Füüsiliselt tunnen, kuidas Merka taga irvitab, jääb veits maha ja itsitab: "
jookse jookse, vaatame vaatame kaua sa siin kappad!!". Päris hämar on ja veits nagu jahedam ka, aga lampi veel ei pane. Läbime soo õiges kohas ja ... paneme lambid - minna näeks, aga kaarti ei näe. Tõuseme mäkke täpselt õiges kohas - KP-tähised õnneks helendavad!
Kulunud on 10,5 tundi, läbitud 52 kilti.
Kaks punni veel ja siis keskus. Elan vist üle, vean vist välja. Ainult jalad põrgulised valutavad!
KP 63 suur lai tee, igavesti pikk maa minna. Jookseme, siis läheb maa kiiremini. Mul on päris hea enesetunne. Õhk on huvitavalt "triibuline" - kohati on külmad kohad ja siis jälle head soojad kohad. Naljakas. Kannatab lühikese varrukaga olla küll. Keerame teelt ära õigel ajal ja mäkke läheme ka õiges kohas. Olemas! Pekki kuidas kannad hõõruvad, jäledalt valus on iga samm. Merka ... haigutab! Tal on ... uni! Nagu mismõttes? Adrenaliin on laes, sada muret on endaga ja ...
tal on uni!!! On hetki, kus ma teda ei mõista - mitte raasugi!
 |
| tehtud ... järgmine |
Järve ääres parkimisplatsil peab venelaste tiim nõu. Istume meiegi, joome, sööme ja ... läheks nats mööda teed ja siis lõikaks otse üle mäe KP78'sse. Hakkame jooksma. Vaatan korraks kaarti ja .... seisatan:
".... kuule Merka, aga läheks võtaks KP 73 ära - see mööda teed minna. Ja siis tuleks mööda teed üle mäe ja siis 78?"
Merka vaatab mind nagu .... no see pilk võiks tappa! Kui tal kaarti käes ja kotti seljas poleks - ilmselt saaksin korraliku litaka vastu pead.
Merka:
"ssssa ei ole normaalne inimene! .... kuule ma juba füüsiliselt tundsin, kuidas ma võtan tossud ära, avan õlle, istun ja .... kurat vot praegu ma vihkan sind. Täiega!!"
Minu kord on irvitada!!
Hakkame astuma, teen ettepaneku joosta .... Merka ainult ohkab, jookseme
KP 73 poole. Pikalt tuleb minna mööda kruusakat, väga pikalt. Mingil hetkel tunnen, et mul on miski kivi vasakus tossus. Seisatan, kisun tossu jalast .... mitte midagi ei ole?? Tundub, et tegelikult on see korralik vill talla all. Ah, vahet pole!! Samas joosta on hea, jalad siis niipalju ei valuta ka ... ja tee läheb kiiremini. Enne KP'd on väike arusaamatuse moment - minu arusaamist mööda peaks olema tõus, aga on laskumine. Nagu mida?? Mingi loha läheb, paneme mööda seda, suund on õige ... ja me juba teame, et asjad on kaugemal. Läheme ja läheme, juba tekkib tunne, et ... kas läks nüüd pekki? Kottpime on ja ma ei tunne ennast üldse kindlalt. Lõpuks tuleb kõrgem tipp - peab olema see, ronime, ongi. Uuuuuhhhh, vedas!!! Kõhe on olla jummala üksinda (kui Merka välja arvata) kuskil täiesti
next_to_nowhere, pimedas, sõltuda ainult kaardist ja kompassist. Natuke
spooky ja tiba ebanormaalne!
KP 78 ... see on viimane punn enne keskusesse minekut!! Kõik teederistid nagu klapivad, aga tee ei hakka ega hakka mäkke tõusma. Vahin korduvalt kaarti - no me peame õigel teel olema! Lõpuks tõuseb. Igavesti. Ja kõvasti. Raja ääres on mingid Urho Kaleva Kekkose infotahvlid. Tuleb minna tippu ja siis keerata itta. Aga tippu ei tule. Tee on kivine ja sätendab lambivalgel müstiliselt - nagu seitsmes pöialpoisis. Ja tõusul ei tule lõppu. Ma astun täiesti tülpinuna, jalad valutavad, ma olen otsas ja ... ei mõtle enam. Ainult astun, samm sammu haaval. Mul on täiesti ükskõik kuhu me läheme ... aga ma tean, et ma pean minema edasi, edasi edasi edasi. Lõppu ei tule. Vahepeal nagu tundub ... aga ei, ikka tõuseb veel.
Mingil hetkel ma tunnen, et mina ei suuda. Seisatan, kukun nagu niidetult tee kõrvale ja ütlen:
"Merka, mina enam ei jaksa, joome ja puhkame veits! Ausalt ei jõua!"
Kulunud on 12,5 tundi, läbitud 62 kilti.
Geelide maitse on õõvastavalt vastik. Gutari joon ära, kõik on vastik. Vot praegu on see hetk, kus ma ei taha. Ma suudan, aga ma ei taha! Halamine, söömine ja joomine aitab nats. Tõusen ja liigume edasi. Ma kardan seda teelt ära pööramist ja laskumist jõeorgu ja tõusu teisele poole. See on järsk, kottpime ja mul pole mingit orientiiri. Pealegi ma ei mõtle enam kõige adekvaatsemalt. Kuidas me hakkama saame?
Sel hetkel on mul täiesti reaalne hirm!
Lõpuks oleme tipus, võtan asimuudi ja laskume, läbi oja, teiseltpoolt üles. Paras ronimine kividel, jube tähelepanelik peab olema, kuhu astud. Õnneks satume õigesse kohta - sisseulatuv lõhe on aimatav, sellest ringi, selle taga järveke ja seal KP. Täpselt nii ongi .... aga kuidas me sinna saame, ees on mingi pime elevantside püüdmise kuristik ju!!!!??? Kuidagi turnides siiski saame. Olemas. Pekki nüüd oli küll õnne!
Liigume asimuudi järgi keskuse poole, vahel ka tulede järgi. Ja taas ... ei tule ja ei tule ja ei tule seda poroaeda ega teed. No kurat kaua võib?? Lõpuks tuleb aed, tee, siis nikerdame veidi veel mingis sookeses ja lõpuks oleme telkimisplatsi taga.
Keskuses!
Kulunud on 13,5 tundi ja läbitud 66 kilti.
Ja me oleme plaani ära teinud - see teeb tõsiselt rõõmu kogu selle valu sees.
Õlu, õlu, õlu. Tossud ära .... ooooo kui hea on paljajalu olla. Soojad riided ... millega ikkagi on külm, kuna keha enam eriti sooja ei tooda. Käime söömas, soojendame ennast autos (kraad näitab 9C), pakime kotid. Ma topin selga kõik riided mis mul on, ikka jahe. Teibin uuesti kannad, varbad, talla, panen kuivad sokid ja teised tossud. Otsustame teha teise ringi plaanitule vastupidiselt - siis saab pimedas mööda teid minna ja suundaminekute jaoks on juba valge väljas.
Ei taha minna .... aga peab!!
Lahkume, kui kulunud on 14,5 tundi ehk siis tunnike puhkust oli. Oleme graafikus! Kell on 2.30 öösel.
Mõtlen veel enne minekut, et võtaks ikka soft-shelli ära, aga jätan selga. Esimesel kildil hakkab siiski nii paha ja palav, et koorin seljast ära kõik riided peale pika varrukaga särgi ja tiimisärgi. Ikkagi on enesetunne sant. Süda läigib.
 |
| ... tegelikult mul on üsna savi peissaazist |
KP 77 pikk minek mööda tõusvat rada, poroaed ei lähene kuidagi. Lõpuks jõuame, keerame vasakule, võtame KP.
KP 75 pikk, jube pikk träkk. Üritame mööda mäekülje olematut rada minna, vahepeal see kaob ja turnime mööda kive allapoole. Ikka täiesti pime on alles. Peale pikka pikka nikerdamist, mis väsitab hullult ja on tüütu - jõuame järvede ja mökini. Istume, joome, sööme. Moraal on madal. Edasi piki poroaeda kuni väravani - jälle räme pikk minek.
Tuju on täiesti nullis, vaikselt hakkab valgemaks minema. Ledlambid tekitavad märgadest üksikutest rohupuhmatest omapärase 3D haloga pildi - hõõrume mõlemad silmi, kas meil mõlemal on pilt juba nii taskus, et näeme viirastusi?? Tee ei lõpe ega lõpe, aiaväravat ei tule ega tule. Ma ei mõtle midagi, otsustan lihtsalt minna, kuni ... tuleb värav .... või ma suren.
Värav tuleb napilt varem.
Lõikame otse lõunasse, läbi Soome mõistes võsa. Isegi saatus saab aru, et meil on täiesti savi kõigest ... ja sätib KP otse meie teele - õnne peab ka olema! Puhkame, joome, mina korjan üles kellegi poolt punkti jäetud sõrmikud /
ja annan need finishis korraldajatele/
Mõtleme.
Kell on 4:30,
kulunud on 16,5 tundi, läbitud 73 kilti
Otsus trassi muuta - 51'st otse 30'sse, jätame ära 54, 55, 65, 24, 95 ja 43. Siin edeneb nii aeglaselt, träkid on nii pikad - megamägedesse me pole veel jõudnudki ju.
KP 51 - Merka on omas elemendis, ronib nagu orav mööda kivist mäekülge, mille tippu ma ausalt
 |
| Merka highlights |
öeldes ei näe ... aga me peame tipuni jõudma, sellest mööda minema ja teiselt poolt tiba alla. Päike tõuseb - ilmselgelt on vaated ilusad ... kui su vaateväli on suurem kui 2x2m ruut otse jalgeees.
Merka pildistab, teeb selfisid, räägib, naudib - on saabunud tema
highlight - päikesetõus mägedes, võimsad vaated, ilus loodus!
Minus puudub igasugune
light - võitlen, et mitte lõpetada enda vegetatsiooniperioodi siinsamas. Astun tuima järjekindlusega mingis suunas, üritades vältida ainsagi juba tõustud sentimeetri kaotamist. Samas gravitatsioon üritab samasuguse tuima järjekindluse ja kõikide muude vahenditega takistada 102+ kilo (pluss seljakas) tõusmist kõrgemale.
Lõpuks mina võidan - oleme tipus ja hakkame laskuma silma järgi paikapandud suunas. Juba on täiesti valge, näeme, kui pikk maa on minna kergelt alamäge. Räme pikk maa! Seletamatul kombel üritab gravitatsioon mind endiselt tirida tuldud teed tagasi - kõigepealt mäeotsa ja siis ronitud nõlvakust alla!!!
Astun ja astun ja astun ja astun ja .... astun. Õnneks on teipimine ja uued tossud aidanud - jalad hullult valusad enam ei ole. Paneme suunaga üsna täpselt punnile pähe, on taas õnne seekord. Siia on kogunenud ka Liisi tiim -
pean ausalt nentima, et ei ole nemadki kõige värskemad ... et mitte mainida vastupidist. Ja ka Kadi ja Anne-Ly (Millimallikas) - nemad tunduvad veidi värskemad olevat. Oli üks eestlaste kogunemiskoht :-)
Niisiis õgvendame ringi, sest sellisel maastikul me seda ajas läbida selgelt ei suudaks.
KP 30 orgu ja siis otse üle mäenuki teise orgu. Loen kaardilt et punkt on kaljuridade all. Panemegi üle poole mäe ja suundume alla orgu. ....... ohhhhsajummal milline kivimürakatega kaetud laskumine. Õudne hakkab.
"...pekki, pekki, pekki siit ei saa ju alla!"
Otsin paremat kohta, aga ei leia, hakkan libamisi alla ukerdama käpuli kividest kinnihoides. Vaatan vilksamisi Merka poole - kuidas tal läheb? Kaua ei saa vaadata, 110% pead tegelema enda ronimisega, kivi-kivi-kivi.
Merka hüüab, et ta tahaks midagi öelda. Mina vastan:
".... ma ei taha praegu seda teada!!" .... arvates et tuleb mingi mõtteavaldus teemal et koht pole õige, raske on või .... no midagi ebaolulist :-)
Merka:
"... pekki, ma tahtsin öelda et ma kardan. Aga tema ütleb, et ta ei taha teada!! Pekki sellisega pean ma rogainides 24 tundi koos olema!! Ebanormaalne!"
Oi see kuru on kive täis nagu sigu. Ja läheb kogu aeg kitsamaks, servad järsemaks. Tõuseme mööda kuru kivist põhja ühelt kivilt teisele hüpates. Vahel vaatan - õnneks Merka saab hakkama, ta tuleb - nii tubli tüdruk!! Loodan, et ta vähemalt hüüab kui midagi juhtub .... mitte et ma teda kuidagi aidata saaks.
 |
Õõvastav kuru
ja see ongi päris lumi! |
Järgmise nurga taga peaks punn olema, kaljud on ju nüüd juba mõlemal pool. Ronin üle kivitõkke .... ei midagi, kuru jätkub, muutub veel kitsamaks, veel järsemaks, veel rohkem lahtiseid veerevaid kive.
Lumi! Mida? Keset kuru on lumelagendik. Paks, täiesti kraabitav lumi. Seisan, Merka teeb pilti. Edasi.
Kurus olemine muutub psüühiliselt ahistavaks, kui mõni kivi peaks nõlvalt veerema, siis on kutu_piilu! Loen uuesti legendi, et no peab punn olema ju!!!
PEKKKKKKKIIIII!!! Punkt on nina, üleval! FAKKKKK!!!
Leiame mingi koha, kust käpuli mööda suuri lahtiseid kive üles ronime. Me EI TAHA enam siin all olla! Füüsiliselt ei taha, paha hakkab! Jõuame üles, istume - punkt paistab .... teisel pool kuru ninal! FAKKKK!
 |
| Feil 6 |
Merka soovitab alla ronida ja teiseltpoolt üles. Mina keeldun siit alla minemast - "
kurat me saame surma siit alla minnes Merka!! Ausalt"
Läheme edasi kuru lõpu suunas, leiame laugema koha - ronime alla, teiseltpoolt üles, võtame punni. Kukume murule nagu niidetult. Pekki see oli raske, õõvastav ja ebameeldiv.
...
Näen kaugel all mööda kuru tulevat Liisit ja Marit. Ma ei hõika neile midagi, ma ei lehvita kätega et minge välja sealt kurust ... võistlus on võistlus!!
KP 53 on põiki üle nats rahulikuma mäe, teiseltpoolt alla, üle tee, põdraaed ... mis on seekord pikali, seega saab nö. üle jalutada, ei pea roomama! Järjekordne
junction - see sõna on mul kummitanud peas viimased 3 tundi - lõpuks võetud!
Kulunud on 19 tundi, läbitud 82 km
Otsus - võtame 91, siis vaatame, 71 ka võibolla kui jaksame. Uskumatu ... aga hakkab tekkima mitmeid tundeid:
* aeg hakkab otsa saama
* tahtmine hakkab otsa saama
* mõistlikul kaugusel pole enam punkte, mida võtta
KP 91 ronime teele, läheme mööda seda, algus arvan, et läheks ümber mäe. Muudkui läheme ja läheme ja päike laksab nüüd juba armutult pähe. Ja ei paista seda mäe nurka.
"
pekki, Merka, paneme üle mäe, siit kahe tipu vahelt. Jube ronimine on, aga lähme diagonaalis!"
Vastust ei tule .... ega ma oodanudki!
 |
| No comments |
Ronime mööda lagedat mäekülge. Kuskil poole peal näema põhjapõtrade karja, Merka pildistab.
Krdi põdrad rsk - muudkui töllerdate mõttetult ringi, sihitult!
Edasi. Tipp paistab, kuru ka, kust peaks hargnema vajalik junction. Jõuame mäe otsa - oi jummmijammmi kui kaugel need junctionid on!!! Ja ilmselt esimene ei ole õige.
Hakkame vaikselt laskuma, aga mõttega, et keset junctionit olev KP ei jääks meist kõrgemale. Esimene junction on vale, teine on vale, kolmas ... no kuulge kus see õige siis on?? Istume.
Merka tunneb;
"... vot nüüd tahaks küll surra!!"
Lõpuks oleme punktis. Enam ei viitsi isegi KP'st minema minna, viskame sinna kõhuli ja arutame, mis edasi. Tegelikult ei taha midagi edasi teha, aga ... nooh - on otsustatud, et varem me koju ei lähe! ... kuigi .... kuulsin mingil hetkel ka Merka lauset:
"tegelikult 2 tundi enne lõppu on vist ikka täitsa okei ära minna ..."
Ei oleks pidanud kuulma! Õigemini ... see loom nimega tahtejõud minu sees ei oleks pidanud kuulma!
Oleme tulnud siia punkti tund aega,
kulunud on 20 tundi, läbitud 85 kilti.
Arutlusel on erinevad mõtted allolevas järjekorras:
 |
| .... ja porod jaksasid lõpuni |
* lebame niisama siin pikalt ja siis loivame ennast üle mäe finishisse - kestvad kiiduavaldused!!!
* võtame KP 71 ja siis minema, järsku jõuame? - tehtav, ilma aplausita
* kurat ikka vara on ära minna ju!!! - aplaus!
* kurat ikka jube väsimus on kallal, surra tahaks, jalad hõõruvad, Merkal hõõruvad seljakotist õlad, minul selg. Ära tahaks - juba veidi nõrgem aplaus!
* kurat, ikka vara on ära minna, me ju tulime 24 tundi tegema!
* võtame KP71 ja siis mõtleme - okei, teeme nii. Õigemini - keha karjub:
"kuule mine metsa, midagi ei tee enam!!" Tahtejõud ütleb:
"mida sa vedeled, aja ennast püsti ja hakka astuma KP71 poole!!"
KP 71 ... kuna tundub, et aeg näpisatb, siis me sisuliselt jookseme mäest alla. Ma ei vaata eriti kaarti ka ja ... algne plaan minna mööda teed asendub ... lihtsalt silm ruutus otse läbi võsa murdmisega. Ma ei tea kus ma olen täpselt, ma ei tunne eriti midagi, ma ei mõtle midagi, ma kõnnin päris kiiresti ja ma
lihtsalt olen veendunud, et KP on seal, kuhu ma lähen! Lihtsalt seal peab olema KP, ümber mäeserva ja siis vasakule ja siis peab olema KP. Mul ei ole vahet kas maastik klapib või ei klapi - ma lähen lihtsalt niikaua edasi kuni jooksen ninaga vastu KP'd - selline kaljukindel veendumus on minus! Merka natuke kahtlevalt sörgib mulle järgi -
"...pekki see vend läks nüüd vist küll korrast ära!!! Kuhu ta tormab silmad põlevad peas??"
Ja mingil hetkel ma jooksengi vastu KP tähist. Ma teadsin seda KRT!!! See peabki nii olema! Tahaks karjuda sel hetkel, natuke karjungi.
Istume ja rahuneme.
Kell on 9 hommikul,
oleme rajal olnud 21 tundi. 3 tundi on aega - sel hetkel tundub et finish on nii kuradi kaugel ja meil on nii põrgulikult vähe aega - uskumatu, kui suhteline võib ikka tunni mõiste olla erinevates olukordades!
Merka räägib midagi KP 61'st. Minu kaardil seda pole, sest see jääb volditud serva taha. Ja ma ei taha seda lahti voltida. Ja ma ei taha sinna minna, sest mulle viirastub, kuidas me jääme finishisse hiljaks. Ja mul on tunne, et igat viimast punkti võtsime vähemalt poolteist tundi tükk. Ja see 61 on veel kaugemal kui eelnevad punktid teineteisest ja finishisse on kahekordne maa. Seega lihtne arvutus - poolteist pluss kaks korda poolteist - see on neli ja pool - see on liiga palju = me ei jõua.
.....
Merka üritab veel kord rääkida KP 61'st ... et ei ole nii kaugel ja viimast punni võtsime 50 mintsiga.
Minu jaoks on kõik ümbritsevad punktid nelja_ja_poole tunni kaugusel!
....
veelkord sama
....
Merka ei ole piisavalt veenev ja ...
"no okei, lähme siis ära."
Jälle tundub rada lõputu. Täiesti lõputu. Isegi nii hullu väsimust pole, midagi eriti enam ei valuta, jalad eriti kanged ei ole ... lihtsalt tahaks juba ära saada. Tee finishisse ongi lõputu!
 |
| Lõpp, finish, tehtud! |
Lõpus jookseme ... ja ei saa aru,
kus finish on??
Nagu reaalselt, mingid lindid, inimesed loevad tulemusi maha, aga .... kus see suur kaar on, kus peal on sõna "MAALI" või "FINISH" või .... no pohhui mis asi,
kus kurat lõpp on???
"Ahhoi kodanikud! Kus FINISH ON?????" - küsin korraldajalt
... sisuliselt saan veel sõimata, et kas juhendit ei lugenud või, viibatakse käega ebamääraselt silla poole.
Ah minge metsa kõik!!
Merka tabab matsu.
Lõpp!
Me tegime SELLE ära Merka! Respect Sulle!
Aeg: 21.49.06
1640 silma /austraallaste omapära - null peab lõpus olema/
189. koht
XO 55. koht
 |
ProTiim esindas seekord Lätit
... soomlaste arvates :-) |
Reaalkilomeetreid: ~95
Linnulennukilomeeterid: 70,6
*****
Protiim paneb sahinaga vastu ööd kaardist välja ja ... möllab seal 6 tundi ... lõputut, veel kaardistamata tundrat kaardistades. Kokku saavad 1560 punkti ja XO 59. koha.
Liisi ja Mari (Okaspäkad) koguvad 1780 silma, WO 19. - väga tublid!!
Ehtel ja Eha (Surprise) kaotab meile 20 silma ja 4 üldkohaga. WV 13. koht
Ago ja Andres (Kawe) kogub 1350 silma, 246 üldkoht.
Ametlikud tulemused siin
*****
After-race emotsioonid:
Tervis on täitsa käest ära, mul on süda paha ja tahaks oksendada ... aga ei viitsi. Terve õhtu ei viitsi ... aga hullult tahaks!!! Üritan magada veidi, eriti ei õnnestu. Süüa ei taha veel järgmisel hommikulgi näha. Seedimine on täiesti pekkis.
Jalakannad on purud, aga jalgadel rohkem ville pole. Koti alumine serv hõõrus selja ära. Isegi lihased ei ole järgmisel/ülejärgmisel päeval väga haiged. Võrreldes eelmise aasta
rogaini EM'iga - elu on suisa lill!
Samal õhtul suurt pidu ei toimu ... kõik vajuvad kuidagi kärmelt voodisse. Priit nõiub kaarti ja oleks nõus seda kaardiserva taha kaotatud kuut tundi tagasi minema tegema. Kasvõi kohe.
Mina olen rahul! Päriselt ka - tegime lõpuni ja oleks KP'sid olnud, oleks need kaks tundi ka veel mütanud - polnudki kõige hullem lõpus see liikumine, jaksas isegi joosta veel. Psühholoogiliselt olime täiesti valmis selleks.
Elu teine 24h rogain õnnestus ... lähes perfektselt.
Läheksin veel?
Muidugi. Investeeriks 150€ tossudesse ja ... 2017 on MM Lätis, regimine algab õige pea ... :-)
KP52 ja KP65 olid selles kummalises mikroreljeefis, mille kohta ma enne olin vaadanud 1:10K o-kaarte - ja ka seal oli võimatu aru saada sellest hullust mikroreljeefist. Kartsin seda kohta. Aga saime väga edukalt hakkama, viga ei teinud.
