Rogaini EM 24h

Ametlikud tulemused

7-8.06, Orava küla, Põlva maakond
Start laup. kell 12.00
Finish pühap. kell 12.00
Sääsehirm - Merka ja mina


Täna on esmaspäev ... ja ma proovin juba veidi käia.
Natuke on võimalik. Tasa-tasa.
Parem oleks siiski kui jalad maapinda ei puutuks. Lihased nagu hullult valusad ei olegi, kerge nurgelisus on liigutustes. Kõige rohkem tuikavad õlalihased.

Rogainis läbib inimene mitmesuguseid tundehetki. Mida pikem kontrollaeg, seda erinevamaid faase, natuke sõltub ka sellest, kas meid on tiimis 3 või 2. Need hetked ei pruugi alati toodud järjestuses ilmneda. Ja neid kõiki ei jõua teinekord läbida. Nad tulevad ja lähevad. Aga enamus aega nad on. Umbes sellised:
- adekvaatne vestlus suvalistel a la "mis kellegagi eelmisel nädalal juhtus" teemadel, kasutades jaatust, eitust ja küsisõnu. Selliselt möödub esimene, vahel ka teine tund.
- enam-vähem arusaadav vestlus lihtsamatel teemadel, laused on õnneks üsna lühikesed. Alus ja öeldis pole enam väga olulised. Pausid kannavad juba täitsa hästi.
- dialoog kolmeses tiimis - kolmas saab kohati aru, millest jutt. Kohti  ei pruugi olla ülemäära tihedalt. Teemade ring kahaneb kiirelt ainult käesoleva võistluse kontekstiks.
- monoloog (nii kaheses kui kolmeses tiimis), rääkijale kaasaelamisega ennast keegi ei vaeva. Siiski ... asjalikule küsimusele reeglina vastatakse .... pooled neist ei ole enam asjalikud ....
- üksikud sõnad. Tihti seosetud. Peale rääkija ei saa keegi millestki aru. Rääkija tihti ka ei saa. Ainsad laused (mis on kodus eelnevalt selgeks õpitud ja korratud), saab esitada ühe hingetõmbega .... "kuhu nüüd?", "kuidas lähme?" ja "kus krt. me oleme?" Vastamine pole kohustuslik .... õigemini ega keegi ei ootagi vastust.
- pausid hakkavad korralikult kandma ... võiks öelda, et pauside vahel polegi muud kui teine paus. Osad kutsuvad seda vaikuseks. Kohati jõuab mõelda, et "miks keegi ei räägi midagi?"
- vaikus ... iseendaga jõuab kord pooles tunnis veel midagi asjassepuutuvat arutada
- päris vaikus .... on ainult eksistentsiaalsed mõtisklused ... iseendaga
selliselt algas selle rogaini 12. tund. Sellel hetkel on väga tore tunda tiimiliikme(te) olemasolu enda kõrval. Lihtsalt nad (ta) on olemas! Kuskil seal ... sinu ees, taga, küljepeal ... kuskil. Vaikuses. Reeglina üsna samas olukorras ... vahel ka paremas - see on siis päris vastik arusaam! Aga igatahes olemasolust teadmine annab sulle jõudu. Lihtsalt olla. Sel hetkel mingeid suuremaid soove enam ei ole.
- .....
- .....
- villid jalgadel ei häiri sind enam eriti ... nad lihtsalt on. Ilmselt on ära hõõrunud kõik kohad, mis üksteise suhtes kuidagigi liiguvad.
Ma näiteks mingil hetkel taipasin, et mu vasaku küünarnuki sisekülg käib iga sammuga kergelt vastu seljakoti vöötasku nurka ... ja sa ei saa sellega mitte midagi ettevõtta. Finishis panin tähele, et tükk oli maha tulnud ... õnneks mitte seljakotist! Ja parema jala väikesest varbast tundus mingil hetkel eralduvat tükk ... õnnelikuks tegi teadmine, et see tükk ei saa sealt tossust välja - järelikult ta ei kao ära!!

- rogaini 16. tund.
Sa oled juba korduvalt kogenud, et peale istumist, põlvitamist vms. 3+ toetuspunkti loomist on väga raske taas tõusta ja edasi minna. Aga sa teed seda ikkagi. Sa jood, ilma et sul otseselt oleks janu, sa rebid lahti uue paki mingit geeli/gutari/shlehat/turbosnacki/SiS'i mida_iganes. Sa tead et see ei aita enam, aga sa teed seda ikkagi. 

- rogaini 18. tund.
Mõni hetk tagasi olete te koos teinud otsuse, et ei võta neid kahte plaanitud viimast KP'd vaid lähete otse finishisse. Veidi enne seda olete teinud otsuse, et ei võta neid ~viiteist plaanitud KP'd. Aega on üle 6 tunni - maa_ja_ilm, maa_ja_ilm.
Ja küsimus pole selles, et te ei suudaks veel need 6 allesjäänud tundi liikuda ja KP'sid noppida. Aga kas sellel on mõtet? Siin nüüd ja praegu?

"... sa tahad, et saaks olla ilma maapinda puudutamata, ilma ühtegi liigutust tegemata - tühjas valges ruumis. Sa tahad, et ümberringi ei oleks enam seda lõputut metsa ja võssi, kus sa pidevalt üritad märgata väikestki loha, et kergem minna oleks, poleks seda põlvini sissevajuvat ja õõtsuvat raba, kus iga samm on hüpe üle põõsa, poleks seda võssakasvanud sopast sihti, ega seda kruusakat, kus iga kuradi kivi olemasolu jõuab iga kuradi sammuga sinu ajju, et poleks seda raiesmikku, kus sa komistad iga kännu ja rist/rästi langetatud puude taha, ja kaarti ja kompassi ja ikka ja jälle järgmist võtmist vajavat KP'd, mis kindlasti on jälle mäe otsas!!..."
Sel hetkel on see pilt selline. 

!!! Aitäh Merka, me tegime seda siiski ja ilma sinuta poleks see võimalik olnud !!!

Teistmoodi kokkuvõte:
Alguses oli mulle kuidagi raske, pikk teedel jooks nüristas ja võttis juba esimese poole tunniga täitsa läbi. Vett kulus ka kohutaval kombel. Siiski läks meil alguses väga sujuvalt:
1h lõpuks - 10p
2h lõpuks - 25p
3h lõpuks - 36p
KP506 panime mööda sihti, kus pidime sisuliselt mutta uppuma - ma olin mingil hetkel vööni paksus mudas ja nägin kõva vaeva, et sealt jalgu koos tossudega kätte saada. Peale seda KP'd oli ka esimene kord (tiba enne kolmanda tunni täitumist), kus me kõndisime. Sest mina olin täiesti läbi omadega. Lihtsalt hapnik oli otsas ja veepuudus. Peab edaspidi mingit isotoonilist jooki võtma, õhuniiskus oli ka päris kõrge ja päike paistis - õnneks oli vaid 20+ kraadi.
4h jõudsime võtta vaid 2 KP'd - kokku 40 punni. Ma olin päris läbi ja joosta ei jõudnud eriti.
KP203 tegime väikese puhkepausi ja ma kosusin peale seda Gutari/geelide ja väikese lebamise abil. Teravaks teemaks oli tõusnud joogipunkt. Merkal oli vesi peaaegu otsas ja mul selline so-so. Joomise piiramine tegi jälle enesetunde kehvemaks.
KP502 minekul ei märganud me, et raudteel on ümber ~1,8m aed. Pekki!!! Ilgelt pikalt tuleks tagasi minna, õnneks leidsime koha, kust üle ronida ... sama teisel pool. No oli õnne!
5h lõpuks - 46p
6h lõpuks - 56p - see oli täitsa OK. Olime kagunurgas, kus Ago järgi pidi ilus männimets ja selge reljeef olevat. Kuidas võtta - reljeef oli võimas ja selge .... aga männimetsa asemel igas vanuses raiesmikud ja võsa. Algsel plaanimisel ma üritasin vältida seda nurka, aga Ago soovitus ...
Ja veepuudus kummitas, joogipunktini oli paar KP'd veel minna, kõvasti reljeefi ja paras turnimine langenud puudel ning võsas.
Lõpuks ... joogipunkt W5 Piusa raudteejaamas .... veetünnid ..... pettumus - ongi ainult sogane vesi või???
Kuulge XTsport, EM'i jaoks oleks võinud ikka natuke rohkem pingutada - vett isostariga lahjedada vms. Nagu mõru tunne jäi hinge - sama ka hiljem teiste joogipunktidega. See, et ala on ekstreemne, ei tähenda, et teeninduspunktides peaks ise hakkama kivist tuld välja toksima! Tegelt ka! Üldse oli korraldus üle ootuste ligadi-logadi. Ei saaks seda nagu rahapuuduse taha panna - stardimaks oli päris krõbe siiski, lihtsalt viitsimise taha jäi vist kinni :-(
Joomine, pikutamine ja järgmisse KP'sse jõudmine võtsid kokku ~1h.
8h lõpuks - 71p
Otsustasime kagunurga ära võtta ja siis keskusesse minna. Tahaks midagi paremat juua, Merka tahtis tosse vahetada ja mina tahtsin ööseks pika varrukaga särgi selga panna.
Kell 22.00 olime keskuses, enne seda olid kaunid vaated kruusakatelt mäenõlvadelt loojuvale päikesele ja udusele karjamaale. Mmmmmmmmmmm!!
10h - 87p
Keskuses. Tahaks pikalt kirjutada, kui hea võib olla Coca-Cola. Ahhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhh!!!!!! Ja võiks pikalt kirjutada kui paksult oli kihulasi ja kui jahe ikkagi oli.... võibolla nats ka sellest, kui valusad jalad olid. Riietumine - panin mõlemad uued särgid, Merka vahetas tossud ja särgi, jookide tankimine, supi söömine, kihulaste peletamine, tossudest kruusakivide emaldamine võttis aega ~45 mintsi ja me olime läinud, lambid peas.

Selline oli plaan ... enne starti

Veidi rajaplaanist ka ... mille me selle 18h jooksul pidevalt jõudsime ümber teha :-)

Ehk me ei pidanud kinni (peaaegu) ühestki oma plaanist. Täiesti realiseerimata jäi meie ilus peno_ja_nööpnõeltega tehtud rajaplaan, punaste joontega esimene ring + sinistega teine - 2A või 2B (vasakul)

Meie tegelik track

vs. reaalselt läbitud rada. (roheline joon paremal)

Mõni KP langeb kokku :-) 

Algas pime aeg.
12h lõpuks - 94p
Väidetava pimeda aja jooksul (loojang: 22:01:00; päikese tõus: 04:16:00) jõudsime võtta 32p. No valgeks läks tegelikult juba kell pool 4 umbes. Ehk lambiaega oli vast kokku 4,5 tundi.
Merka lamp töötas tunnikese ja minu lamp ilmutas ka vahetult enne valgeks minemist lõppemise märke, kuid peale mõningast kustusolemist W6 joogipunktis - ta töötas jälle. Merka manageeris siis väikese käsikaga ... mis vahetas ise reziime ja mille põhiomaduseks oli strobot panna pidevalt ... palju ei puudunud, et Merka oleks oksendama hakanud sellest!!

KP602. Kell 3:50.
Kuueteistkümnes tund

KP408 jäi võtmata, kuna peale lähes kolmveerandtunnist sumpamist ja ragistamist rämedas kuusevõsas ja rabas, me ei suutnud seda mäekest leida ja meil sai kõrini.
14h lõpuks - 99p
16h lõpuks - 119p

Päikesetõus oli ilmselt ilus ... aga mida meie hoomasime enam looduse ilust!! Või siiski???
Otsus KP602's: võtame KP212 ja KP313, seejärel KP407 ja KP309, siis koju
Enne KP 212 nägime kitse, seejärel söödapuki juures kohe kahte siga - mustad nagu öö - mökitasid nagu sead muiste. Meid nähes lonkisid siiski võssa ära ... seejärel ka meie ... võssa ära. As usual!
KP313 minekul panime mööda sihti läbi kõige rabama raba - tegelikult tahtsime minna mööda raba servas olevat teekest ... no panime vara sisse nats ja ei saanud sellest ikka kohe tükk aega aru. Otsisime punni ja kõik nagu klappis, aga ... KP'd polnud. Läksime löödult minema ... kuni jõudsime õige kohani ja ikkagi saime KP kätte. Edasi kaotasime ära sihi ja tuiasime jälle otse läbi raba teeni.
Kogu see põlvini õõtsuvas rabas rahmimine kustutas ära Merka.
Otsus teekesel peale KP313 läbimist: lähme mööda teed koju.
Viimast 2,5-3km'i läbisime ligi tunni. Asi seegi!

Kokku läbisime 84km, kogusime 124p ja saime 258. koha (XO 88. koht)
Aeg: 17:52.28

Xdream Aidus

31.05.2014
Sääsehirm - Merka, Agur ja mina.

Selline tiim siis sedakorda.
Ärevaks tegi eelinfo: kõik saavad märjaks ... /takkatarkus: nii palju veeületusi päris ei osanud oodata/
Veel ärevamaks tegi teine eelinfo: kuidas peletada karu!
Põnevust lisas teadmine: Aidu kaevandusmaastik, rekultiveeritud, palju reljeefi ja kanaleid, raffale suletud maastik.

Kuna tiimi nimi oli ka uus, siis oli huvitav startida tagareast - kohe päris mõisa ukse-eest. Erinevalt tavalisest saime kaardiminutiga selgelt aru kuhu tuleb minna ja nii kui pauk käis me minema sööstsime ... ütleme et üritasime raffamassist läbimurdma hakata.

Esimene rattahajutus oli OK - kohtusime seal, kus pidime - KP2. Teine rattahajutus KP3 ... kõigepealt saatsime Aguri valele teele ja seejärel läksime Merkaga ise valele teele. Nuujah ... mõne aja pärast ots ümber ja tagasi teederisti ja uus üritus mööda õiget teed.
Siis tuli vahetusala. Ei mina ega vist ka Merka saanud aru, et rattast läheme nüüd jooksma. Saime aru, et üle kraavi on KP5, mis tuleb näpsata ja siis rattaga edasi. Kiivrid jäid pähe ja Merkal jäi kott kuivade vahetusriietega selga (selgitus vähe hiljem).
Aga KP5 ei olnud "üle kraavi". Oli läbi võsa ja iidmäest üles. Seejärel tuli raskem osa - KP6, mis asus next_to_nowhere. Nagu reaalselt! Kaardil oli tihe mikroreljeef, millest oli võimatu midagi väljalugeda ja KP6 selle keskel. Ei ühtegi teed ega objekti. Puhas suundaminek ... 800m ... mille me sujuvalt kildiks mõtlesime ... ja tänu sellele sajakonna meetriga taas üle panime (kuigi suund oli päris õige) ... jälle klassika!!! Päris korralik võss oli sinna kaevandusmaastikule kasvanud, koos mõnna tuulemurruga, andis ikka ronida ... ja ülla-ülla - absoluutselt vajalikuks osutus päheununenud kiiver!!

Nu ja siis algas veepidu vol 1. - lihtsalt tuli saada üle kanali, mis helkis kuskil sügavas ja järsus klibunõlvadega orus. Midagi polnud teha, valikuid ei antud. 30-40m oli vaja selgelt ujuda, põhja polnud ... ja oli näha, et inimestel oli raske. Päris raske!!
Ega ise ka tossude, kinnaste ja kiivriga ujumisstiilis (muud riided väga ei seganudki) just maailmameister pole - oli endalgi sahmimist.
Merkal oli lisaks seljas ka camelpack ... koos kuivade riietega ... mis olid veekindlalt kilekotti pakitud ... joogikoti kõrval  - no et tiba lekkiv kott riideid märjaks ei teeks, siis pakkis Merka justnimelt koti, mitte riided kilesse. Minu meelest täitsa loogiline! Ja siis kotiga ujuma ... tõenäoliselt too veekott märjaks ei saanudki :-) ... mingil raskemal kroolimishetkel kaalus ta ka variante, kumb vetevanale ohverdada - kott vs. ise? Õnneks jäi ohver toomata - kotist hakkas kahju ja Merka rapsis ise välja.
Aguril oli tegelikult asi naljast kaugel - talle andis abistava otsa üritust julgestav süstamees ... ja üldse mitte liiga vara nagu selgus!! Peale väikest rahunemist lippasime edasi ja suurest rõõmust elusolemise üle, unustasime märgata ühte hajutuspunkti 9B. Osalt ka seetõttu, et kogu aeg pidi ninaette vahtima, et kõhuli ei lendaks. Klassikaliselt tuli mittemärkamisest arusaamisehetk ... piisavalt palju hiljem, et võtta vastu otsus: klibunõlvadele ning võssi tagasi ei lähe ... tugevad ei võta KP'sid ... nad võtavad trahviminuteid!

Vahetusalas tabas meid Merkaga väike paanika, sest rattaid polnud seal, kuhu me olime need pannud. Ja kuna me ennist ei taibanud, et see on vahetusala (KP on ju "üle kraavi"), siis jätsime rattad lihtsalt külili kraavipervele ... ja seal neid igatahes enam ei olnud!
Eeeeeeeeet siis nüüd mis??
Nagu ei olegi rattaid??
Eeeeeet siis nagu mismõttttttttes?
Sahmisime sihitult ringi, et järsku ikka kuskil on. Korra ma isegi mõtlesin, et järsku me ei olegi samas vahetusalas kui enne /vaat mis veepidu võib inimesega teha/?? Aaaa lõpuks ikka leidsime - rattaalas, korralikult hakki pandud. Takkajärgi täitsa loogiline - korralikud võistlejad panevad rattad sinna, kuhu on suurelt kirjutatud RATTAALA ... meie .... jajaaaaa .... onon natuke piinlik küll! Kummardus korraldajatele muidugi!

Järgnenud rattatrekk viis meid Kohtla kaevandusmuuseumi maa-alale, kus ... ülla-ülla ... kästi pugeda sisse ühest luugist, mis oligi Maa Sisse Minemise Auk. Kole nagu ÖÖ ... ei, veel koledam ... kole nagu JüriÖÖ!
Enne veel ka väike ärevusmoment - kas veepeol osalenud lambid ikka süttivad?? Süttisid küll ... selle pisikese mööndusega, et Merka lamp ei olnud loodud pimedas valguse näitamiseks. Võibolla näitab ta valgust kuskil mujal ... tulevases elus näiteks?? Kuidagi suutsime oma 4 KP'd erinevatest käikudest ülesleida ja seejuures mitte jalaluid purukskrõpsutada imelistes avades rööbaste ja poolpehkinud laudteede vahel. Suhtkoht kähku läks seal ALL, oli ilmselt õnne ... sest seal oli ikka päris külm ja joosta ei julgenud. Küll aga jõudis valdav osa kaasvõistlejatest väga ... ikka kohe väga-väga selgele arusaamisele, et töö, mida me igapäevaselt teeme (mis iganes see ka poleks), on väga hea töö. Nagu päriselt päriselt! Vs. töö, mida tehakse seal ... all!
Ees ootas mäluorienteerumine, mille KP'de asukohad jäid pildilt meelde ainult osati ... aga ma lootsin teistele tiimidele. Põnev ronimine mingi metallist käraka otsa ja iidmäe otsa ja ühe väiksema mäe otsa - o-osa läks ludinal, aga samm hakkas mul töntsiks muutuma.

Edasine rattatrekk läbis suvist suusarada, kus meil ei olnud KP otsimises kõige paremat õnne /aga oleks võinud ka hullemini minna/ ja piigipildumise lisaülesannet KP21, kus me saime väga hästi hakkama ning kandis meid lõpuks kanuurajale.

Algas veepidu vol 2. Kanuuraja KP'd olid pandud nii, et tekkis vägisi tahtmine liikuda mööda maad. Indu tõmbasid tagasi sinised kanalid, mis igale poole risti jalgu jäid. Alguses tuli siiski sõuda ja mina muudkui mõtlesin, et kas KP24 võtta joostes + ujudes (tundus selgelt kiirem) või siis joosta ilma ujumiseta KP25 juurest. Joosta tuleks igaljuhul. Salamahti lootsin, et kiireim jooksja ja käbedaim ujuja Merka järsku "hüppab tanki" .... aga ta vist kartis natsa seda o-osa. Sest tõesti, natuke oleks tulnud kaarti vaadata. Ei miskit keerulist, kuid siiski mõningast o-vaadet oli vaja ... kusjuures kõik KP'd olid veest eemal, osad suisa metsas. Ja kõik kanuuKP'd peab ju võtma üks inimene.

Egas midagi, võtsime versiooni 1 - paadist välja ja jooksma risti üle kõnnumaa, mis meenutas kergelt lainetavat kuumaastikku, millest on rehaga üle tõmmatud. Kõva ja krobeline maapind oli jooksmiseks üsna sant, samm ebameeldivalt tönts ja eesootav veetakistus kergelt nagu rõhus - samas ikka põnev ju ka eksole! Parem puus hakkas valutama. Jõudsin kanalini ... minepekkkkkkkki kui lai!!!
Siit ei jõua üle ujuda! Nagu ausalt ei jõua, ilma naljata!
Sörkisin mööda kanalit põhjapoole ... järsku läheb kitsamaks. Ei läinud. Korra mõtlesin ka ülalt ringijooksmisele ... no see oleks mingi tubli 3-4km'i ring olnud ja teed seal ka ei olnud, puhas kiviklibusel serval ronimine - ei hakka. Mingil hetkel enam põhjapoole polnud mõtet minna - KP24 oli otse teiselpool vett ... ja vesi polnud kitsamaks läinud. Seda vett oli tublisti üle 100m. Tossudega ujumist ... mingit huumorituju ei olnud.
Vaatasin vastaskaldas miski lamedama koha, kust välja saaks ja kargasin sisse. Eelmisel veeületusel kroolida ei olnud mugav, nüüd siis ujusin konna, nägu veest väljas. Alguses päris tempokalt ... siis mitte nii tempokalt ... kuskil poole peal olin üsna läbi. Tossud segasid topelt: korralikult ei saanud jalgu lüüa ja kiskusid usinasti põhjapoole. Kergelt hakkasid tekkima mõtted, et .... mis variante mul on kui ikka päris jamaks läheb? Üks vend jooksis mööda mägesid, rohkem raffast näha polnud. Kui ma karjuks, kas ta kuuleks? Millal minuni jõuaks? .... mnjah, tegelikult mul ei ole variante. Nagu päriselt! Seega päris jamaks ei tohi minna! Kuskil veerand oli jäänud kui ikka kohe üldse enam ei jaksanud. Nagu jube täbaralt aeglaselt liikusin edasi ka. Korraks keerasin selili, mõned paaristõmbed et natukenegi tõmbaks hinge .... tossud krt. tahtsid täitsa Poseidoni juurde ära viia. Peab ikka konna edasi pressima! No ei jaksa, lihased kanged juba, pea vajub ka vee alla. Täitsa pekkis! Paanikat polnud, aga väga selge arusaam, et "... sõbrad, nüüd on asi naljast üsna kaugel...".

Vast kuskil paarkümmend metra enne kallast hakkas ligi hiilima arusaam, et ma vist ikka rapsin sedakorda välja. Viimased 10 metra liikusin kuidagi püstiasendis, järsku saab varba põhja. Ei saanud, seal pole ju kalda ääres ka põhja. Sain lõpuks mingitest puuroigastest kinni ja sikutasin enda poolenisti kaldale. Päris rida aega lihtsalt põlvitasin ja higeldasin nagu segane. Mingit udu-uhket hakkamasaamise tunnet küll polnud. Pigem oli mõte, et järsku see oli nüüd natuke liiga ekstreemne?

/aaaaa et kas vesi külm ei olnud?? - ausalt öeldes ei tea, tol hetkel oli väheke eksistentsiaalsemaid küsimusi, mis nõudsid tegelemist. Sooja/külma skaala tundus tol hetkel suht-koht ebaoluline/

Lõpuks hakkasin vaikselt liipama, KP tahtis võtmist ja Merkal/Aguril oli kindlasti oodates juba külm hakanud! Tuleb liikuda, sõpradeni on ligi 3km jooksu veel. Ja järgmine laup. on 24h rogainimist - ega see kergem pole, võta ennast kokku!
Tiim oli kokkulepitud kohas olemas ... ja neil oli külm.

Mõne aja pärast visati mind taas kanuust maale, KP26 võtma. Millele pidi järgnema - ülla-ülla - veepidu vol 3 elik järjekordse veeriba ületamine ... sest kanuuga polnud mõistlik abajasse sisse põigata. Jalg oli nüüd juba päris tönts ja puus valutas. Jooksmise ajal üritasin ujumist endale "ilusaks mõelda" - no et vees olemine ju lõdvestab ja puus ei valuta ja janutunne väheneb - igati mõistlik mõte oleks natuke ujuda!!

Seekord oli kanal sootuks kitsam, Merka ja Agur teisel kaldal ergutamas ning kallas täis kanuusid ja inimesi, kes ilmselt mu ikka ära tooks kui jamaks läheb. See tegi meele palju rõõmsamaks. Kohe nii rõõmsaks, et hüppasin peaees sisse ja kroolisin korralikus 4-tõmbe stiilis kiirelt üle (niipalju kui tossud seda korralikku stiili ujuda võimaldasid). Wou, väga hull ei olnudki!
Sõudmises olin ma lõpus päris nõrk, nagu üldse ei jaksanud. Vahetuspunktis tõmbasin Shleha sisse. Rattas läks olemine paremaks ja finish tuli ka aina lähemale ... võitleme veel!!
Eelviimases KP's olime ka veits segaduses ümbritsevast sigin-saginast, aga lõikasime siiski läbi. Lõpujooks kulges Merka juhtimisel ning ma üritasin ennast ka kambas hoida. Jaksab küll 6 tundi rajal olla :-)

Kokkuvõte:
31km ratast + 14km jooksu (koos ujumistega) + 7km kanuud (teistel tuli kanuud mõnevõrra rohkem).
Aeg: 6:20.43 (sisaldab 15mintsi trahvi)
58. koht (Merka rahustuseks: tegelikult 18. koht Segatiimide arvestuses)
Tulemused ikka xdreami lehel.

Oli meeleolukas ja oma nime vääriv Xdream! Ausalt!!
Sel aastal on Xdream saanud uue hingamise, RESPECT korraldajad!!

P.S. vaatasin ka A-raja kaarti ... osssssa püha püssssss .... kus seal oleks ujumist olnud :-)